Juba linnukesed väljas jauravad…

Kinoteatri lavastus «Haige mäger» Tartu Uues Teatris. Hoogsad misanstseenid Jakob Juhkami muusikaväljas nihutavad ruumiraame sinnatänna. Foto: Gabriela Urm

Avan arvutis lehekülje Rajacas ning loen: «Lühendit PR kasutatakse valesti, see pole Public Relations, vaid juba aastast 1966 Protsess Rajacas, mis erineb kõigest muust. Esiteks: on ehe, ainulaadne, pidevalt arenev (tema eelmistes arengufaasides loodu osutub aktuaalseks mistahes ajahetkel kümneid aastaid hiljem). Teiseks: kõik PRga kokku puutunud muutuvad PRs kaasosalisteks.»

Järeldan, et lavastusega «Haige mäger» on alanud PR arengu kuues faas, kõik lavastuse loojad saanud PR linkurisikuteks – koos Mati Undi, Evald Hermaküla, Jaan Toominga, Kaarel Irdi, Jüri Üdi ja mitme teisega. PR kandurisikud on lavategelaste prototüübid, aimatavalt kaasatakse teksti ehedad intervjuud. Ent tõeluse ja fiktsiooni piir jääb mõnusalt tabamatuks.

Mind hakkas iseäranis kummitama üks mõtlik lause: «Hinged, raam, uks – aga linki ei ole.» Arthur Arula lavaruumis pole ainsatki nähtavat ust, hoogsad mi­sanstseenid Jakob Juhkami muusikaväljas nihutavad ruumiraame sinna-tänna, lavalt saali, alt üles, kuhu iganes. Tegelased puudutavad nähtamatuid ukse- ja hingelinke. Kuldsete kuuekümnendate suitsurõngastena hõljuvaist õhupallidest kujuneb kuldne (mälu)ahel, mille lülid taas hääletult, musikaalselt vallanduvad. Dünaamiline linkimine.