/nginx/o/2021/08/23/14014420t1h2bc6.jpg)
/nginx/o/2021/08/23/14014411t1h1bed.jpg)
Naine on kunstis alati kohal olnud – olgu ta positsioon olla muusa, abikaasa või lihtsalt müstifitseeritud element. Hiljem, ühiskonna arenemisel, lisandub komade vahele ka kunstnikustaatus. Kuigi sugu on kõigest üks element mitmest, mis indiviidi defineerib, on see tänasel päeval nendest paradoksaalsel kombel kõige kaalukam.
Ka kunstist rääkides hiilib diskursusesse sisse sugu ja hakkab pihta defineerimismäng. Viimasega tegeleb ka selleaastane Pärnu Uue Kunsti Muuseumi XXVIII aktinäitus «Mees ja naine. Eesti naise võim ja vaim» (kuraatorid Mai Levin ja Mark Soosaar), otsides tähendusi ja üritades leida vastuseid olulistele küsimustele.
Naine kui looja
Näitusele sisenedes haarab peaaegu esimesena pilku Peeter Alliku hiigelmaal «Ma nägin seda», kus on suure lõuendi enda alla võtnud rasedad naised, sümboliseerimaks neid kui kõigevägevaid loojaid ja eluandjaid. Naised on traditsiooniliselt kuulunud kunstiajaloos kunstnike lemmikteemade hulka. Ilu ülimate kandjatena on neid lõputult kujutatud, kuid roll kunsti tootjatena on siiski pidevalt allutatud meeste poolt.
/nginx/o/2021/08/23/14014412t1h510b.jpg)
Naiskunstnikke on ajalooliselt mitmel moel marginaliseeritud. Ühte tahku sellest illustreerivad kultuuri koorekihti juhtinud mehed, sest ühiskonnas paika pandud soorollide jagunemine end justkui nii põhjendas – naine oli lastega, kodu hoidmas. Seega on teatud mõttes Alliku teos ideaalne metafoor olnud ajale, kui naine sai kunstilooja positsiooni vaid hobi korras pere kõrvalt nuusutada. Need naised, kes eelmise sajandi esimestel kümnenditel end kunstnikuna defineerisid, leidsid kajapinda 1939. aasta oktoobris avatud «Eesti naiskunstnike tööde näitusel». Seega, ideaalses maailmas võiks naiste võim ja vaim tulla välja nende endi töödest, mitte pelgalt sellest, kuidas ajalooliselt neid nähtud on – näiteks müütiliste olenditena.
/nginx/o/2021/08/23/14014413t1h59a1.jpg)
Müüdi variatsioonid
Naised mängivad mütoloogias olulist rolli. Mõned on iseeneses võimsad tegelased, mõned seisavad surelikuna oma meeskangelaste kõrval. Kunstis üks enimkujutatud müüt on Ledast ja luigest – loo kohaselt oli Sparta kuninganna ja kuningas Tyndareuse naine Leda üks Zeusi suurtest armastustest. Viimane tuli tema juurde luigena ja võrgutas ta, kui ta jõe ääres suples. Sellest armastusest sündis maailma kauneim naine – Trooja Helena.
/nginx/o/2021/08/23/14014414t1h7ed7.jpg)
Seda motiivi ei ole kujutanud mitte ainult välismaised kunstnikud, vaid ka käesoleval näitusel on sellest näha mitut variatsiooni. Näiteks Lilian Mosolaineni «Leda ja luik» oleks justkui sisevaade Leda südamesse, kui ta sai luigega üheks. Teosest kumab läbi teatav olelusvõitlus ning eneseleidmine, vaatajana tekib tunne, nagu näeks pealt midagi ülimalt isiklikku ning emotsionaalset.
Vastukaaluks on Jaak Arro «Uni» kui sama müüt läbi mehe külma pilgu. Vaataja on kõrvalseisja, kes näeb kahte punapõskset alasti naist maadlemas luikedega. Üks lugu, mees versus naine – sama münt, aga erinevad kursid.
/nginx/o/2021/08/23/14014415t1hceeb.jpg)
Igavik ja alasti keha
Aktinäitusel on ootuspärane näha paljaid kehi. Sellises «Mees ja naine» näituseformaadi võrrandis tuleb juurde mehe pilk ja idealiseeritud nägemus naise stoilisest, perfektsest kehast. Peeter Mudisti «Torso» on esitletud kerges puurilinnulikus mahlas – keha on küll ilus, kuid vaadatuna kaugelt ja klaasseinte tagant. Igavikulist ilu aitavad aga murda naiskunstnike nägemused.
Kris Lemsalu loodud figuratiivne teos «Aldonza Lorenzo» annab edasi kõike, mis senimaani seisval naiselikkuse mannavahul on viga. Lõualuid meenutav vaagnaluu, mis hoiab veel vaevu sukki rippumas – jääk naisest, kes on end lihtsalt ootustest ja lootustest vabaks lasknud.
/nginx/o/2021/08/23/14014416t1h1d88.jpg)
Selle kõrval näeme samast tööst Tiit Pääsukese interpretatsiooni «Naine tanuga» – groteskne karnevalikostüümne teos käitub kui enda võimusesse võttev peegel, mis vaatajalt selleks luba ei küsi. Pähe kerkib vaid üks mõte: kas see on see, keda sa tahad näha? Vastus saagu edasist muutvaks teejuhiks.
/nginx/o/2021/08/23/14014418t1he99d.jpg)
Ühest küljest täidab näitus oma eesmärki – järjekordne suvi Pärnus «Mehe ja naise» radadel. Selleaastase kingad aga loksuvad. Mitte seetõttu, et tegemist oleks halva näitusega, vaid pigem seetõttu, et naiskunstnike egiidi all loodud näitusi on viimasel ajal rohkem kui kunagi varem.
See näitus annab pigem kinnitust mehe(likule) pilgule ning jätab naise kunstnikuna tagasihoidlikkusse positsiooni. Teisest küljest tuleb tõele au anda, et aja jooksul loodud klaaslagi kuulub kindlale purustamisele ning iga näitus, kus on kasvõi ühe naiskunstniku teos, aitab selle mõrandamisele kaasa. Katki see veel ei ole, aga ehk ei ole palju enam minna.
Pärnu Uue Kunsti Muuseumi XXVIII aktinäitus «Mees ja naine. Eesti naise võim ning vaim» on avatud 5. septembrini
Kuraatorid Mai Levin ja Mark Soosaar
/nginx/o/2021/08/23/14014419t1h8478.jpg)