Postimees intervjueeris Vaba Lava Narva esimese Vabaduse teatrifestivali viimastel tundidel teatrikriitikut ja -ideoloogi Jelena Kovalskajat, kes oli ka festivali üks kuraatoreid. Praegu põhikohaga Meierholdi nimelises teatrikeskuses ametis olev naine on armunud Narvasse, mille kohta ta leiab, et sealsed inimesed on sageli lõhestunud nagu ta ise. Nimelt on Kovalskaja sündinud Kertšis, st praegu annekteeritud Krimmis. Kovalskaja toonitab, et priius on niivõrd habras aare, et keegi ei tohiks selle püsimises liiga kindel olla.
Tellijale
Jelena Kovalskaja: «Meil on kõverdunud kael ja piiratud vaade»
Praegu, kui käimas on esimese Vabaduse festivali viimane arutelu, küsin teilt, mida ütleksite festivali kohta inimestele, kes on huvitatud ühiskonnast, kultuurist ja poliitikast? Millega on Vabaduse festivali näol tegu?
Ilmselt ma ütleks, et olin mittevabade riikide teatrite festivalil, mis toimus vabal maal. Festivali nimes on küll «vabadus», ent me räägime erinevatest vabadustest. Vabadus tähendab hulka vabadusi, millest sind võidakse märkamatult ja järk-järgult ilma jätta. Kuigi me ütleme, et Eesti on vaba maa, võiks festival olla Eesti jaoks õppetunniks, et vabadus pole midagi, mis üks kord ja igaveseks kättevõidetakse ning et see on iseenesestmõistetav. Ka Eesti võib samasuguse kergusega vabadusest ilma jääda, nagu Poola ja Ungari või Venemaa.