Laikmaa-etenduse nähtavad nähtamatud jooned

Indrek Ojari ja Külli Reinumägi lavastuses «Üksikud heledad laigud». Foto: Siim Vahur

Kirjanikud olevat üksikud, sest seisavad paberi või arvutiekraaniga tunde ja tunde silmitsi. Kunstnikud niisamuti, kusjuures viimased veel eriti, sest raamatuid saab lugeda, aga kuidas veerida või deklameerida pilti?

Linnateatri Indrek Ojari mängitud Ants Laikmaa kehastab peaaegu täiuseni üksindust ja igatsust kunstniku hinges. Ta toob oma tegelaskuju vaatajani väheste leidlike rõhkudega. Näiteks õigel hetkel kroonulikult kangelt Laikmaa reisikirju ja arvamuslugusid tsiteerides.

Teatrikunsti võlu peitub selles, et väga palju abivahendeid pole. Mõned prožektorid ja pisemad rekvisiidid. Muusikat võib teha lõõtsamees. Lavagi pole vaja, piisab kõrgemast trepist, mille ees nii palju ruumi, et toolid publikule ritta seada.