Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Spordiajaloo suurim kaklus

«Malice at the Palace». Ron Artest kaklushoos, mille tõttu pidi ta järgneva hooaja vahele jätma. Hiljem õnnestus tal Los Angeles Lakersi meeskonnas küll NBA tiitel võita. FOTO: Filmikaader

Elu on näidanud, et korvpallist saab häid dokfilme. Ilmselt ka halbu. Aga kõigepealt meenuvad filmid, nagu üle kolme tunni kestev «Hoop Dreams» (1994) või kuulsate ja hinnatud vendade Safdiede «Lenny Cooke» (2013). Need mõlemad rääkisid mingis mõttes kaotajatest, tüüpidest, kellel on unistus jõuda NBAsse, aga paraku see ei täitu. Safdiede loomingus on NBA hiljemgi ette tulnud, näiteks nende paari aasta taguses suurepärases filmis «Uncut Gems» Adam Sandleriga.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Esimese koroonaisolatsiooni üks pühitsetumaid sündmusi oli «The Last Dance» Michael Jordanist ja 1997/98 Chicago Bullsist, varsti pidada tulema dokseriaal nn «Showtime» Lakersist ehk 80ndate Los Angeles Lakersist, kus särasid sellised mängijad nagu Magic Johnson, Kareem Abdul-Jabbar, James Worthy jne. Netflixist on võimalik vaadata dokki «Iverson» Allen Iversonist, ilmselt ühest esimesest hiphopi vaibiga NBA mängijast.

«Untold: Malice at the Palace» räägib samuti hiphopi bravuuriga korvpalluritest. 2000ndatel hakati NBA korvpallurite puhul järjest sagedamini kasutama väljendit «pätimentaliteet». Kas pättidel on NBAs kohta, küsiti range paatosega, nagu uudised sageli küsivad. Hiphopi mõjudele viidati samuti, korvpallurid tahtsid olla nagu räppstaarid. Ja püksid olid neil ka sellised kotjad ja ulatusid üle põlvede. Polnud sellised aristokraatlikumat ja geisensiiblimat laadi nagu kasvõi 80ndatel.

Tagasi üles
Back