INTERVJUU TÕNU PEDARUGA ⟩ Helged mälestused lääne ees lömitamisest

Tõnu Pedaru demonstreerib Dekadezist ostetud särki. Teine asi, mille ta Soome pääsedes ostis. Esimene oli banaan. Foto: Eero Vabamägi

Tallinna linnamuuseumi näitus «SoomEst vabaduse viise otsimas. 1960–1991» püüab ühte tuppa koondada kõike seda, mida nõukogude aparatšikud kurjalt «lääne ees lömitamiseks» nimetasid. Lömitas ka siinkirjutaja ja tunneb näitust vaadates südant pitsitamas nostalgia siirupist kämmalt.

Näituse kuraator, ansamblite Röövel Ööbik ja Una Bomba laulja, ajaloolane Tõnu Pedaru (1962) lömitas veel eriti usinalt. «Suurem osa õhust, mida ma hingasin, tuli Soomest läbi raadiolainete,» ütleb ta ja see ei ole poos. Pedaru on mees, kes on lapsest saadik üritanud tarbida ja teha popkultuuri riigis, kus seda pole olnudki. Meie sünniaastad on sarnased, oleme saatusekaaslased, kõnnime mööda näitust ja räägime, kuidas see kõik meie jaoks oli.

Koos Anneli Jalavaga koostatud näitus proovib tekitada seda tunnet, kui 30 aasta jooksul pidi nõukogude mülkasse imema iga uudist maailma popkultuurist nagu uppuja läbi õlekõrre elustavat hapnikku. Kusjuures kõrrel oli veel Soome filter peal.

Aga nagu paljud tänapäeva vabade inimeste jaoks nõukogude olustikku kirjeldavad näitused, raamatud, filmid jms kukub ka see läbi. Kukub, sest vabana sündinud inimesel pole võimalik tõeliselt tajuda, mida tähendab elada ideoloogilises diktatuuris. Veel vähem on võimalik inimesel, kellel kogu maailma meedia- ja kultuuriaarded on taskus näpupuudutuse kaugusel, aru saada, millist ahastust me tundsime.

Kuskil on äge muusika ja vinged filmid, aga meie ei saa sellele ligi. Vat see on YOLO, mis ka YOLO on. Sul on ainult üks elu, aga sa oled sündinud Nõukogude Liitu. MILLE EEST, RAISK!?

 

«SoomEST vabaduse viise otsimas. 1960–1991.»

Näitus Tallinna linnamuuseumis

Kuraatorid Tõnu Pedaru ja Anneli Jalava, kujundus Laika, Belka & Strelka

Avatud 29. septembrini 2022, näituseteemalised pannood Tammsaare pargis kuni tänavu septembri lõpuni.