:format(webp)/nginx/o/2017/01/06/6230553t1habd2.jpg)
/nginx/o/2021/08/27/14022499t1h4ce9.jpg)
Rolling Stonesi trummari Charlie Wattsi surm puudutas paljusid. Ja miks polekski pidanud. On ju mõni teda pidanud lausa kõigi aegade parimaks rock-trummariks (kui keeruline võib olla küll sellist asja väita, aga millegipärast usun, et seda on võimalik kuidagiviisi lausa mingil objektiivsusele pretendeerival moel teha), pluss ta oli veel kena inimene. Ja Rolling Stonesi ka ju enam ei ole. Mitte et see muusikaliselt oleks suur löök, aga millelegi harjumuspärasele puudub nüüd sellisel kujul ligipääs.
Mõned nädalad tagasi juhtusin nägema pilti, millel oli Rolling Stones, vanemad mehed kõik, aga väga edevalt riides, ainult Charlie Watts polnud edev. Pildiallkiri küsis, kes neist näevad välja nagu rock-staarid ja kes nagu su vanaisa. Charlie Wattsil oli seljas tuulejope, jalas viigipüksid ja tennised. Ta nägi välja nagu keegi, kellel on raha ja aega ning kel pole kummagi vastu eriti midagi.
Rolling Stonesi, eriti nende 60ndate lõppu ja 70ndaid on kirjeldatud ikka kui rock-aristokraatia dekadentsilembuse tipp- või madalhetki, oleneb, kust poolt ja milliste väärtusprillidega vaadata. Kogu see hämu, kõik need kuradid ja narkootikumid ja Anita Pallenbergid ja Marianne Faithfullid ja Brian Jonesid ja Prantsuse Riviera maksueksiilid jne.
Ja selle kõige juures Charlie Watts – tüüp, kes ütleb, et talle ei meeldi eriti narkootikumid, rock-staari elu, groupie’d, et ta suhtub kahetiselt ka esinemistesse. Pole minu jaoks, ütleb ta narkootikumide kohta ja that’s it.
Või siis ajal, mil iga endast lugupidava rock-muusiku jaoks oli auasi üks hotellituba ära lõhkuda, olevat Charlie Watts hoopis tube üles joonistanud. Kõiki, kus ta oli peatunud. Neid kogunenud ikka üsna palju. Oleks saanud välja anda korraliku kohvilauaraamatu, arvas keegi. N-ö ametilt oligi ta graafiline disainer ja disainis ka mõned lavad Rolling Stonesile.
Jazz oli tema jaoks oluline ja Rolling Stonesi kõrvalt ajas ka jazz’i ja bigbändi asja. Olen näinud intervjuusid, kus ta räägib jazz’ist. Detailselt. See oli teema, millest talle meeldis rääkida, sest bändiintervjuude puhul oli ta üldiselt sõnaaher ja kergelt enigmaatilise muigega selle kõige juures.
Muusikaarmastus saabuski jazz’iga. Aga plaatidelt või raadiost kuulatud jazz’iga. 1950ndad. Charlie Parkerid ja Dizzy Gillespied neil aegadel Suurbritannias esinemas ei käinud. Pariisis käisid ja lendasid kohe New Yorki tagasi. Sest Suurbritannias olid ametiühingud, kes tahtsid, et su bändis mängiksid ka kohalikud. Nende kontserdid jäid sel ajal nägemata.
Kui ma Rolling Stonesi olen kuulanud, ja olen seda teinud üksjagu, pole ma millegipärast eriti Wattsi trummimängu märganud. Ta on küll muusika osa, aga ma pole talle pööranud sellist tähelepanu kui John Bonhami või Ginger Bakeri või kasvõi Ringo Starri mõnedele esitustele. Nad ise nõuavad seda rohkem.
Kui Bonham mängis trumme nagu metsaline, selline tunne, et lööb trummi lõhki ja saab vaevast lahti, oli Watts nagu elegantne härrasmees kunagi, üsna eemalolev, kuidagi teadlaslik ja objektiivne, võib-olla selle kõige juures pooleldi nagu unerahus, aga tekitas Rolling Stonesile seda õhulist, kuid kindlat rütmi. Äkki selle rütmi müsteerium seisnes ka tema mõningases soovis jääda tagaplaanile. Sellised asjad võivad luua pingekoldeid.
Ja kui Beatles, see Rolling Stonesi arhikonkurent, mekkis ka avangardi ja abstraktsioonide vilju, oli Rolling Stones kogu karjääri vältel suhteliselt konservatiivne. Aga funky. Neil oli rütm. Ja ilmselt seda rütmi lõigi muu hulgas ka see konservatiivsus, see mõõdukus. Infot on rohkem, kui üht-teist on teada, kirjutasid Tartu-Moskva koolkonna semiootikud ning Rolling Stonesi ja Charlie Wattsi vaadates ja kuulates oli neil vist õigus.