Koroonakarantiini viljastav mõju ooperikunstile?

Wolfgang Amadeus Mozarti «Idomeneo» Vana Tallinna Galal (vasakult): Mehis Tiits, Helen Lokuta, Juhan Tralla, Elena Bražnik, Reigo Tamm ja Kristel Pärtna. Foto: Siim Vahur

Kuuldused Eesti teatri- ja kontserdielu surmast on osutunud liiga optimistlikeks: need kaks hingitsevad viiruse kiuste ning terviseameti armust sertifitseeritud klientide rõõmuks ikka edasi. Koroonakarantiinide kõrged lained on pillutanud esietenduste ja ettekannete kuupäevi mööda kalendrit nagu tsunami kalapaate: nii, et need paiknevad nüüd ootamatutes ja ebaloogilistes kohtades ning kohati tihedalt üksteise otsas. Iseäranis näib see hetkel kehtivat muusikateatri puhul. Neil nädalatel tulistavad Estonia, Vanemuine ja PromFest kolme peale esiettekannetena välja kolm ooperit ja ühe opereti.

Läinud nädalavahetusel tuli iga-aastaseks traditsiooniks kujunenud Vana Tallinna Gala raames rahvusooper Estonia egiidi all kahel õhtul (vastavalt Tallinnas ja Tartus) eksklusiivselt lavale Wolfgang Amadeus Mozarti opera seria «Idomeneo» (1781), mis pidi algselt publiku ette jõudma juba aasta alguses.

Vähemalt minu jaoks sisaldas antud ettevõtmine eneses juba ainuüksi vormitasandil kahte meeldivat üllatust. Kõigepealt seda, et ürituse programmi täitis tänavu – ja ühtlasi vastupidiselt oma nimele! – galakontserdi asemel täispikk ooper. Mis tähendab, et Vana Tallinna Gala ei parasiteerinud mitte ooperiaariate kullafondi glamuuril, nagu seda seni on teinud, vaid võttis selgelt suurema majandusliku riski hinnaga tänuväärsel moel kavasse hoopis väärtusliku, ent suhteliselt vähetuntud tervikteose.

Eestis on «Idomeneot» varem esitatud vaid korra, 15 aastat tagasi, kui Eesti Kontserdi korraldusel toimusid kontsertettekanded Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Kui tollane ettekanne oli minu mäletamist mööda täispikk, siis tänavu oli Mozarti originaali umbes veerandi võrra lühendatud.

Teiseks pakkus põhjust rõõmustamiseks asjaolu, et üritus, mida reklaamiti kui kontsertlavastust, oli tegelikult nii vormilt kui ka kvaliteedilt täiemõõduline lavastus. Huvitav, kas selline «ületootmine» sai võimalikuks ainuüksi tänu sellele, et etendamiseks ettenähtud kuupäevad nihkusid kalendris edasi enam kui kuus kuud ning jätsid tegijatele aega sündmust pikemalt ja põhjalikumalt ette valmistada? Kas see on esimene kord, kui saame kohaliku teatrielu kontekstis rääkida koroonakarantiini viljastavatest tingimustest?

Tulemus pakkus igatahes rõõmu: selle kauni muusika, ent suhteliselt staatiliste stseenidega muusikadraama, mille kirjutamise ajal oli Mozart kõigest 24-aastane, sai Veiko Tubina lavastuses endale dünaamilisema väljendusplaani. Minu andmetel oli see draamanäitleja koolitusega Tubinale esimene töö ooperilavastajana, varem on ta muusikateatris lavale seadnud Eesti ooperi ajaloo ainelise kontserdi «Vikerlastest sündinud ooper» ning Gustav Ernesaksa elust rääkiva lavastuse «Hakkame, mehed, minema!» (mõlemad 2019).

Tubina «Idomeneos» oli visuaalset mastaapi. See kontsertlavastus polnud mitte seeria muusika saateks esitatud visandlikke etüüde lavale istuma paigutatud orkestri ees ning kujunduseks kasutatud stereotüüpsete lillevanikute vahel, nagu see on kontsertlavastuste puhul tavaks, vaid kogu lavaruumi nii kõrguses kui ka laiuses julgelt kasutav terviklavastus. Kunstnik Reili Evarti geomeetriliselt puhas ja steriilne lavakujundus (tegevus toimunuks justkui igavikus) oli majesteetlik ja mõjus ning riimus päris hästi nii teose sõnalise kui ka muusikalise dramaturgiaga.