Usaldades unistusi ja armastust

«Tavaline ime» Rakvere teatris. Toomas Suuman ja Ülle Lichtfeldt Foto: Kalev Lilleorg

Otsekui nõiaväel ilmus hiljuti ETV+ ekraanile Mark Zahharovi film «Tavaline ime» (Mosfilm, 1978). Vaadates sain lummatud alates esimesest kaadrist, Oleg Jankovski (Võlur) mõistatuslikust silmavaatest.

Rakvere teatris oli ootusärevus nii suur, et kui «Tavalise ime» esietendus algas, tajusin kerget hämmingut iseendas ja ka ümbruses – et mis see nüüd siis on? Lihtsameelne lastelavastus täiskasvanutele? Ka kujundus näis kummaline, kentsakad auklikud vaheseinad, loorikuhilad, miskipärast veel kaks tooli, mida innukalt sinna-tänna taritakse. Mäletan, et nõnda on juhtunud Eili Neuhausi lavastustega ennegi: laval toimuv hakkab mõjuma aegamisi. Püsin mõnda aega skeptiline, arvates et seekord vist ei saagi kontakti... kuni olen märkamatult püütud mängu sisse, nii et ei raatsikski enam kunagi väljuda.

Vene (näite)kirjandus on Neuhausi stiihia, poeetilises laadis vallandub tema lavastaja-isikupära. Leskov, Nekrassov, Ostrovski, Gorki, Tšehhov, Nagibin jne. Küllap tuleb ka Dostojevski! 2001. aastal lavastas Neuhaus Jevgeni Švartsi «Lumekuninganna», nüüd siis allegooriline muinasjutt «Tavaline ime» (kirjutatud 1954).