Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Neitsikamber, lähedane ja kauge

Jules Scalbert. Coquetterie. FOTO: Repro

19. sajandi romantiline kirjandus kinnistas meie kollektiivsesse kultuuriteadvusesse kujutise neitsikambrist, millele kaasaja sotsiaalne tegelikkus õhtumaades enam reaalset vastet ei paku. See sajand õpetaks nii kaasaegsele kui ka meie sajandi tüdrukule elu, asetades selle ootamatusse perspektiivi. Näiteks selgitaks, et noorus võib ka olla mitte ringitõmbamise aeg, vaid tähendab üksindust ja mõtisklust. Rahva kujutluses elasid pildikesed rüütlilossist, milles valitseb vana sõltumatu parun, tema tütar on aga eraldi tornis, kus tal on oma kamber. Neitsi elu on üksildane, sellesse mahuvad vaid tikkimisraam, harv seltskond ja mahedad raamatud.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kuna kõrgel asus ka tuvila, on neitsit ilukirjanduses kujutatud lumivalgeid tuvisid söötmas. XIX sajandi rahvaraamatus ei ole midagi kirjutatud juhuslikul alusel: valgeid tuvisid on neitsil ka vaja, et ta saaks sidet pidada oma rüütliga, kes parasjagu ülemeremaal kangelastegusid teeb.

Neitsikamber ja klassika

Neitsikambrist teevad juttu meie ilukirjanduse tipud. Koht Eduard Bornhöhe «Tasujas», kus Jaanus Emma neitsikambri aknast paistvat tuld läbi öö silmitseb, on inspireeritud Friedrich Schilleri ballaadist «Rüütel Toggenburg». Oskar Lutsu «Kevade» Joosep Tootsi poiste magamiskambris räägitud jutustuses figureerivad rändrüütel Siiepokk, vana von Jõmm ja tema ilus tütar, lossipreili Roosalinde von Jõmm.

Siiepokk põrutab nii kõvasti lossi müüridele, et lossipreili tuleb välja ja kukub kui küpse õun vallilt rändrüütli käte vahele. Von Jõmmi loss lööb tonte täis, vana parun ei hakka selle prahiga jändama ja lahkub Kassinurme poole elama. Toots võttis selle kõik üsna värskest allikast, samal, 1896. aastal ilmunud Christoph Schmidti raamatust «Krahw Arno ja Rosalinde». Siiepoki nimi on seal krahv von Sippernak, tüdruku nimi on Rosalinde von Burgund, hea rüütli nimi on Arno von Lindenburg. Paha ja hea ponnistavad seal oma igaveses vastasseisus.

Väekauba viisil abiellu

Alates XI sajandist oli suursugusemates neitsikambrites peegel, kust selle elanik sai enda ilu imetella. Lilli Suburgi rahvuslikkuse vaimust kantud jutt «Liina» (1877), mis autorile selle enneaegsuse pärast paksu pahandust tõi, kirjutas, et enesest lugupidav noor daam hoidis oma buduaaris ka raamatukappi kõige armsamate teostega.

Tagasi üles
Back