Ununenud mälestusi taimedest

Uku Masing Foto: Eesti Kirjandusmuuseum Km Ekla, A-37:7042

Uku Masingu «Mälestusi taimedest» on ainuke tema omakäeliselt kirjutatud elulooraamat. Selle esmatrükk ilmus 25 aastat tagasi, 1996. aastal varustatuna Pille Runneli järelsõnaga. Selle veerandsajandi jooksul on mu Masingu-luulekogude lehekülgedele kogunenud rohkesti pliiatsimärkmeid viidetega Masingu eluloolistele seostele, mis pärinevad just kõnealusest teosest. Sellepärast on see raamat ka mu lemmikraamat.

Lapsepõlvekodu Eino talu jälg on Uku Masingu luules uskumatult suur, tipnedes mitmes üle aegade luuletuses: eleegilises leinaluules Einol elanud perekonnale, «Helmile», «Aabramile» ning itkudes isale ja õele. Seda seost tundmata oleks Uku Masingu kolmeosalise eluloofilmi «Uku Masingu maastikud» tegemine olnud kaelamurdev ülesanne. Tõsi küll, mul oli siis juba lisaks «Mälestusi taimedest» kõrvale võtta ka taas avaldatud köited Masingu luulest. Praeguseks juba rohkem kui kümnendi taha jäänud eluloofilmi pildikeele kujundilisuse leidsin just tänu «Mälestustele taimedest». See seletabki selle raamatu tähtsust Masingu eluloo allikana.

Kaamerapildi ülelibisemisega oli võluv tekitada masinglikke motiive taimemälestusteraamatu tsitaatide ja poolläbipaistva puulehe vahel. Meenuvad mõned. Filmi helilooja Rauno Remme muusikafraas võtab vaataja samas kaadris käekõrvale, et silmitseda tähtsaimat: «On nagu igavene lõuna, igavene nüüd, milles maa seisab nii vakka, et ei liigu putukat ega poe kuskilt tuult. [...] Aiman ainult, silmitsedes amarülliõit, tundes ümber pää suvelõunast terendavat õhku ja päikest läbi paksenevate lehtede. Kuidas võiksin süüdistada, et keegi ei taha tulla minuga otsima, kui ma ei tea, mis see on, ja teedki ainult aiman.» («Mälestusi taimedest», lk 148–149. Leheküljenumbrid on esitatud 1. trüki järgi.)