NÄDALA PLAAT ⟩ Moodsa traditsiooni rahu

Maarja Nuut Foto: foto: Taavi Arus

Proovisin Maarja Nuudi albumit «Hinged» kuulata valjusti, samal ajal oma cottagecore-unelmat realiseerides. Praadisin vabalt peetavate kanade mune, hakkisin koduaias kasvanud tomateid ja vaatasin, kuidas siil õunapuu all tiire teeb. Ja siis sain aru, et «Hinged» pole mõeldud sel moel kuulamiseks. Seda tuleb kuulata vaikselt, kui koidueelne hämarus hajuma hakkab, õues on soe ja isegi pisut leitsakune ning maailma ning sinu vahel pole ühtegi takistust. Alles siis jõuab «Hinged» sinna, kuhu see jõudma peab: alateadvuse helgetesse soppidesse.

Maarja Nuudi neljas stuudioalbum «Hinged» on ekstsentriline ja minimalistlik. Esmapilgul üsna selge ja lihtsa helikeelega album avab end täielikult alles teisel kuulamisel, kui kõik nüansid kuuldavaks saavad ning kõrvadesse sigineb kipitav aisting, teadmatus, kas kõik, mida Nuut püüdis öelda, jõudis ikka sinna, kuhu pidi jõudma.

«Hinged» on imevärklik. Sel on iseloomu, see meelitab ja häbistab, kutsub ja tõukab sama kiiresti eemale. See on äkiline ja tüüne, balansseeritud, ent eepiline, soojalt külmavereline. Sealt kostab tumedat huuma, igatsust, sensuaalset tundelisust, armu, mis pole naljalt ilmselged, ent on alati olemas, alati taamal kajamas.