Koletistest jubedam tegelikkus

Yahya Abdul-Mateen II filmis «Candyman»: film kasutab õudusfilmi võtteid, et jutustada märksa tõsisemat lugu. Foto: Filmikaader

ŽANRIKOKTEIL. «Kommionuks» tõlkimata jäänud «Candyman» kasutab lihtsasti mõistatavaid õudusfilmivõtteid, et tuua vaatajani tõsised sostsiaalsed probleemid.

Õudusžanrit on viimastel aastatel kasutatud paljude ühiskonna valupunktide käsitlemiseks. «Candyman», järg samanimelisele 90ndate hirmutajale, on pealtnäha tuttavlik rapper üleloomulikust sarimõrvarist, kuid käsitleb Black Lives Mattersi ajastu rassi- ja klassiküsimusi.

Samasugune ühiskondlik alltekst oli juba 1992. aasta algupärandil, kui Candymani-nimeline tegelane esimest korda ekraanile jõudis. Esimesele osale viidatakse korduvalt ka nüüd, kuid selle eelnev nägemine pole kindlasti eeldus. Toona uuris semiootikatudeng Chicago linnalegende Cabrini-Greeni-nimelises slummis tegutsevast olendist, kelle rinnakorvi katavad mesilased, ühe käe asemel on konks ja kes ilmub välja, kui tema nime peegli ees viis korda lausuda. Kolm kümnendit hiljem asub legendi jälgi ajama loominguliselt kimpu jäänud kunstnik Anthony.