Uno Loop – alati moodne, alati kerge

Uno Loop. 1960-1970ndad. FOTO: Erakogu Foto: Erakogu

Paarkümmend aastat tagasi juhtus, et n-ö alternatiivsema muusikamaitsega noored hakkasid Eestis – või oli see pigem Tallinnas – järsku, nagu selgest taevast kuulama Uno Loopi. Loop esines vastavatel pidudel, kuhu tuli siseneda näiteks mõnd tagahoovi või kangialust pidi, ja nautis suurt populaarsust. Jazz, eriti selle kergemad vormid ja eelkõige bossanoova olid saanud populaarseks ning Loop selles vallas ju siinmail ülim autoriteet ja eelkäija.

Teadsin Loopi lugude järgi, mida kõik teavad, nagu «Mis värvi on armastus» või «Me pole enam väikesed», ja neid oli ju veel. Uno Loopi ju ikka teatakse, nagu teatakse seda, et päike igal hommikul tõuseb ja õhtul läheb looja.

Küll aga mõtlesin, et mis asi see nüüd on, Uno Loop tuleb esinema pidudele, kus mulle meeldib käia. Hea küll, 80ndate lõpus kaverdas Kojamehe juhitud punkbänd Kulo loo «Me pole enam väikesed» ja kui sain teada, et see on tegelikult Uno Loobi lugu, siis tundus Loop üsna cool. Loop tundus mulle siis isegi punk. Selle olin ära unustanud, sest ega kõik ei seisa ju kogu aeg meeles.