Stanisław Lem – ulmeklassik, kelle teosed keelduvad vananemast

Kaader filmist «Navigaator Pirx» (1978). Foto: Kaader filmist

Kui küsida, kes on eesti lugejatele nii geograafiliselt kui emotsionaalselt kõige lähemal asuv rahvusvaheline ulmeklassik, tuleks õiges vastuses ilmselt ruumi teha koguni kolmele nimele: Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski ning Stanisław Lem. Täna räägime viimasest, sest sel pühapäeval möödub tema sünnist sada aastat.

Sarnaselt vendade Strugatskitega on ka Stanisław Lem autor, kelle loomepärandi populariseerimisse ja põlistamisse on saanud eestlased anda oma panuse. Kui Strugatskite romaani ainetel valmis Tallinnfilmis kohalike näitlejate osalusel mängufilm ««Hukkunud Alpinisti» hotell» (1979) ja suur osa Andrei Tarkovski «Stalkeri» (1979) materjalist on filmitud Eestis, siis Lemi liinis võime uhkusega ette näidata Tallinnfilmi mängufilmi «Navigaator Pirx» (1978), mille helilooja (Arvo Pärt), üks näitleja (Tõnu Saar), kostüümikunstnik (Helvi Halla) ja mitmed taustajõud tulid Eestist, ning tunda rõõmu teadmisest, et Tarkovski mängufilmis «Solaris» (1972) mängis ühte peaosa Jüri Järvet.

Eesti ulmeskeene armastust ja respekti Strugatskite ja Lemi loomingu vastu näitab ka tõsiasi, et meie peamisele ulmekirjanduse auhinnale, mis kannab nime Stalker, lisandus tänavu Navigaator Pirxi auhind, mille pälvib iga-aastaste Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali (HÕFF) parim teadusulmefilm.

Seekordse HÕFFi fookusprogramm oligi pühendatud Stanisław Lemi 100. sünniaastapäevale. Vastavateemalise filmiretrospektiivi kõrval leidis aset «Ööülikooli» avalik loeng «Navigaator Stanisław», mille lektoriteks olid Andrus Laansalu ja Jaak Tomberg. Viimase eestvõttel ja korraldusel toimub 25. septembril kirjandusfestivali Prima Vista raames Tartu Kirjanduse Majas läbi terve päeva vältav üritus nimega «Futuroloogiline kongress».

Jaak Tomberg, kuivõrd on Stanisław Lemi teosed tema 100. sünniaastapäeval veel aja- ja asjakohased?

Ühtpidi on muidugi selge, et iga ulmeteos on alati sügavalt sängitatud sellesse aega, milles see on kirjutatud. Iga kujutletud tulevik on nii või teisiti märk hetkest, mil seda kujutletakse. Kuid ulmeteose mõjujõud ei sõltu selles esitatud teaduse vastavusest meie maailma teadusega. Olulisem on seesmine süsteemsus, millega ulmemaailma kirjeldatakse. Ulmekirjanduslik teadus on alati mingil määral väljamõeldud teadus. Lem oskas seda väga huvitavalt ja väga süsteemselt välja mõelda ning see tõstis tema loomingu ühe kindla ajahetke horisondist kõrgemale.

Lem oli keeleliselt väga leidlik. Teadusulmes pole seda leidlikkust mingis mõttes lihtne ellu viia. Teadusulme tahab meid veenda kirjeldatud maailma realistlikkuses ja ekstravagantsed keelelised katsetused tuleb sellele veenmistööle sageli ohvriks tuua. Kuid ulme hiilgab vähemalt ühes poeetilises valdkonnas – selleks on sõnaleiutised. Uutel ja teistsugustel asjadel peavad olema uued nimed ja Lem oskas neid nimesid võib-olla kõige paremini välja mõelda. Alates «Robotite muinasjuttude» elektrüütlitest kuni erinevate keerukate väljamõeldud teadusterminoloogiliste süsteemideni «Solarises».

Lisaks sellele haakub Lemi parimate teoste lauseline intensiivsus meie kaasaja elu intensiivsusega. Selle kõige toel pole tema romaanides tähenduslikul kohal mitte niivõrd teaduslik-tehniline kihistus või seikluslik sisu, vaid hoopis filosoofilisem ja metafüüsilisem plaan ja esteetiline toime, mis ei ole seni lasknud neil teostel vananeda.

Kuidas paigutub Lem klassikalise ulmekirjanduse üldisele foonile?

Teadusulme on tehniliselt küllastunud ühiskondade kirjandus. See pakub meile olemasolevast lahknevat, tulevikulist, paralleelset, alternatiivajaloolist maailma. Võtkem tulevik: ühelt poolt spekuleerib teadusulme mängulisel, ratsionaal-loogilisel vms moel sellega seotud võimaluste üle. Kuid teisalt võtab ta lugejad sinna tulevikku kaasa. Sealt saavad nad heita kriitilise pilgu omaenese olevikulisele kaasajale. Teadusulme üks voorusi on vahemaa, mida ta oleviku suhtes pakub – hea ulmeteos teeb meie pilgu värskeks.

Lem oli ühtepidi väga žanriteadlik ja žanritruu teadusulmekirjanik. Kõik tema teosed on omamoodi mõtisklused valitseva teadusliku maailmavaate ja sel põhineva elustiili kohta. Ta oli suur meister neid protsesse ilukirjanduslikus vormis peegeldama ning mõtestama. Need mõtestused ulatusid kohati täiesti metafüüsilistesse sügavustesse.

Kui enamik angloameerika ulmekirjanduse kuldajastu autoritest olid siiralt ja optimistlikult teaduseusku ning püsisid entusiastlikult veendumusel, et teadus ja tehnika suudavad oma arengu käigus lahendada kõik inimese ees seisvad probleemid, siis Lem oli idaeurooplasena selle suutlikkuse suhtes oluliselt skeptilisemal ja kriitilisemal positsioonil.

«Solarises» näitab ta lugejaile teadlaste aastakümnetepikkust tööd tundmatu planeedi tundmaõppimisel, mis pole teaduslikus liinis andnud mingeid tähenduslikke tulemusi. Kontakt võõraga, mis on oma erinevates vormides üks teadusulme keskseid motiive ja teemasid, saab paljudes Lemi teostes raamiks mõtisklustele inimeseks olemise ning inimliku tunnetusvõime ulatuse ja piiratuse üle.

Mulle on jäänud ühtlasi mulje, et oma teatud teostes, iseäranis läbinisti pessimistliku autorihoiakuga romaanides nagu «Eeden», «Solaris» ja «Fiasko», räägib Lem mitte üksnes sedasorti kontaktide tehnilisest võimatusest, vaid ühtlasi ja eelkõige ka nende sisulisest mõttetusest.

Ma ei tea, kas ma selle väitega nii kaugele läheks. Sest siin tekib kohe küsimus: miks ta sedavõrd järjekindlalt neid küsimusi ikkagi eritleda ja lahata püüdis? Miks lahata seda mõttetust niivõrd mitmekesisel moel? Pessimist oli ta kohe kindlasti, kuid võõra-küsimuses pidi tema jaoks nii ühiskondlikul kui ka metafüüsilisel tasandil olema midagi määravat. Midagi, millele pole lõplikku vastust, kuid mille järele tuleb pidevalt ja järjekindlalt küsida.