Täpselt selline muusik on kevadel 70 aasta juubelit tähistanud eesti jazz’i grand old man, omanäoline ja isikupärase käekirjaga klahvpillimängija Tõnu Naissoo. Mees, kes oma esimese suurema etteaste tegi juba 16-aastasena legendaarsel jazz’i-festivalil Tallinn 1967. Aasta hiljem pakuti talle juba võimalust salvestada päris oma album, millest sai ühtlasi Eesti esimene jazz-album, mille avaldas üleliiduline plaadifirma Melodija 1970. aastal 10-tollisel vinüülplaadil.
Alates ühest kaunist 1936. aasta õhtust, kui Estonia kontserdisaalis astusid lavale tollased tipp-pillimehed eesotsas Priit Veebeliga ja pakkusid publikule populaarsete lauluviiside ja filmimeloodiate jazz-töötlusi ning said ühtlasi hakkama sellega, mida peetaksegi Eesti esimeseks avalikuks jazz’i-kontserdiks, on kohalikul jazz’il tegelikult üsna hästi läinud. Eesti jazz on läbi aastakümnete väga kõrgel tasemel olnud, selle vastu ei saa keegi vaielda, ja miks peakski. Jazz ei ole küll alati tähelepanu keskmes olnud, kuid ta on olemas, sageli väga kõrgel ja suisa maailmaga samal tasemel. Üks meie jazz’i suurtest nimedest ongi kindlasti Tõnu Naissoo. Mees, kes esitanud ja salvestanud mitmes stiilis jazz-muusikat paljudes koosseisudes ning aastaid kogunud süntesaatoreid ja elektrilisi klahvpille, kuid salvestanud ta nendega samas palju polegi.