AJA AUK ⟩ Ühe leina anatoomia

«Disintegration Loops» FOTO: Plaadikaas Foto: Plaadikaas

Terrorirünnak New Yorgis muutis maailma, sellest on räägitud ka kui ühest piiripunktist, kust lugeda 20. sajandi lõppu ja 21. sajandi algust. 9/11st inspireeritud lugusid on tehtud üksjagu ja mõned neist ka head – kas või Fleet­wood Maci tagasitulekuplaadil «Say You Will» (2003) leiduv «Illume (9-11)». Kui helipildi mõttes võib kedagi newyorklaseks pidada, siis on see minimalismi isa Steve Reich, temagi on 9/11-le pala pühendanud, nimeks sel «WTC 9-11».

Kuid selle traagilise ja murrangulise sündmusega seostatud teostest vahest ühe suurema jäljega on USA avangardhelilooja William Basinski «Disintegration Loops». Eks sellised jälje mõõtmised ole muidugi keerukad, sest Basinski pole oma tuntusastmelt päris U2 ja tema muusikagi pole just igaühele.

Basinski õppis North Texas State Universitys džässisaksofoni ja kompositsiooni. Isa töötas tal muide NASAs, võib-olla on põhjust seegi fakt ära mainida. Ta iidolid olid Brian Eno ja Steve Reich, ja nii hakkas ta nende eeskujul lindi-loop’idega jändama. 80ndatel lindistas ta päris palju igasuguseid juhuslikke helisid ja lühilaineraadio sagedusi, neid avangardmuusiku klassikalisi rõõme.