:format(webp)/nginx/o/2017/01/06/6230553t1habd2.jpg)
/nginx/o/2021/09/12/14064330t1hc82b.jpg)
Suurushullustus tuleb realiseerida, ütles kord Mati Unt. Meie loo mõlemad kangelased püüavad seda omal moel teha.
29. augustil ilmus lõpuks pärast mitmeid edasilükkamisi Kanye Westi uus plaat «Donda». Ma ei tea, kui palju seda oodati, aga Kanye oma dramaatilise persona’ga suudab asjad muidugi vahtu lüüa. Oskab turundada.
/nginx/o/2021/09/12/14064334t1h0d2b.jpg)
Kanye West
/nginx/o/2021/09/12/14064331t1h0813.jpg)
Drake
Ta salvestas ja esitles plaati staadionitel. Elas ka neil staadionitel, mingis mungalikus kamorkas (selliseid väljendeid ajakirjanduses kasutati: «mungalikus»), magas madratsil ja muudkui tegutses. Päris valmis plaati lõpuks, tundub, ei saanudki. Plaati reklaamib ta, sukk peas. Kuhu üks suurushullustus ikka lõpuks mujale jõuda võib. Üks Kanye iidoleid on Howard Hughes, oma aja maailma rikkaim inimene, kes lõpuks elas ainult ühes pimedas toas, istus seal toolil ja jõi piima, vist vaatas ka filme, sest tal oli ruumis ka filmiprojektor.
Plaat läkski kohe USA albumitabelis number üheks. Kõik Kanye Westi plaadid on saanud number üheks. «Donda» kestab peaaegu kaks tundi ja sisaldab 27 lugu. Kui autor oleks suutnud välja valida näiteks kümme lugu, oleks ta ilmselt saanud kokku korraliku plaadi. Mitte küll enam geniaalse teose, nagu seda olid tema viis esimest albumit, aga midagi ikka. Piinlikkust poleks vaja tunda. Kohati tundub, et Kanye Westil mingisugused söed veel kusagil hõõguvad, aga ta ei suuda neist enam täit tuld välja puhuda.
«YOLO» maaletooja
Mõned päevad hiljem ilmus Kanada räppstaari Drake’i uus plaat «Certified Lover Boy». Esimesel nädalal müüs see USA-s 613 000 ühikut ja ületas Kanye Westi vastava tulemuse tublisti, «Donda» numbrid olid 309 000. «Certified Lover Boy» on müügi mõttes tugevaima avanädalaga plaat sel aastal, eelmist rekordit hoidis «Donda».
Drake on kommertslikult möödunud kümnendi edukamaid ja ka kunstilises mõttes on tal tulemusi, on olnud mõjukas ja näidanud suunda. Tema muusika on omalaadne hüperlinnastunud maailma postdigitaalne bluus, kus sulavad üheks laulmine ja räppimine. Vahel on ühte rohkem, vahel teist. See on väga 2010ndate teema. Eks näis, mis saab olema 2020ndate teema.
Drake on müünud oma natuke rohkem kui kümme aastat kestnud karjääri jooksul 170 miljonit plaati, tema 2016 ilmunud plaat «Views» istus 13 järjestikust nädalat Billboardi tabeli tipus, mis oli omalaadne rekord. Drake on üldse enim digitaalses formaadis singleid müünud artist maailmas, ja see pole ime, sest sellist muusikat põhiliselt digitaalselt ostetaksegi. Talt on olnud kõige rohkem lugusid Billboardi singlitabeli esikümnes jne. Eelkõige tänu temale hakati kasutama populaarset väljendit «YOLO».
2018. aasta seisuga kirjutatakse tema arvele viis protsenti Toronto 8,8-miljardilisest turismi aastakäibest ehk 440 miljonit. Sellega seoses meenub ka, et kui NBA suurim staar LeBron James läks Miami Heatist kodukülla tagasi, Cleveland Cavaliersi, siis olevat see tähendanud linnale mitmesaja miljoni dollari väärtuses suurenenud sissetulekuid.
Drake on muide ka suur NBA fänn. Ta kuulub Toronto Raptorsi nõukogusse ja on igal Raptorsi mängul mängijate pingi kõrval nagu elav maskott. Kunagi tahtis ta korvpalluriks saada, aga selle unistusega kaugele ei jõudnud. Kuid ilmselt tema õnneks, sest ega tast LeBron Jamesi poleks saanud (kuigi ega ma ju tegelikult ei tea) ja Toronto sissetulekud tänu Drake’ile on suuremad kui Clevelandi omad tänu LeBron Jamesile.
Nüüd armastab ta ümbritseda ennast korvpallistaaridega, ka «Certified Lover Boy» ühe singli, Right Said Fredi sämplit kasutava ja pisut eneseiroonilise «Way 2 Sexy» videos teeb kaasa Kawhi Leonard, korvpallur, kelle tõttu paljuski võitis Raptors 2019 oma kõigi aegade esimese NBA tiitli. Lugu ise on võrdlemisi tavaline trap, pole midagi erilist, aga samas kuulatav.
Kohati tundub, et Kanye Westil mingisugused söed veel kusagil hõõguvad, aga ta ei suuda neist enam täit tuld välja puhuda.
Lödipüksne kroonimata kuningas
Drake’ist on räägitud kui «tundelisest räpparist» ehk kellestki, kes ei karda välja näidata oma tundeid ja ka altminekuid. Tema imidž ja lugude toon olevat selles osas murranguline. Sellise tüübi järele igatsevad ka nüüdisaegsed naisteajakirjad. Drake on moodne mees, ta pole päris see, millisena kujutati ette räpparit varem. Ta kannab pigem kallist spordijakki kui lõvinahast tehtud kasukat. Poleks üllatav, kui tema kohta kasutataks ka väljendit «lödipüks».
Tema lugude protagonist on sageli keegi, kes kelgib, kuidas tal on viis bitch’i, aga koju läheb ikka üksi. Siis üritab ta telefoni teel kätte saada kuuendat bitch’i, aga see ei taha millegipärast toru vastu võtta, ja kui lõpuks võtab, siis pole meie protagonistist huvitatud. Võimalik, et protagonist on talle ka mingi jama kokku keeranud. Siis võib juhtuda, et protagonist vannub talle kättemaksu. Aga kuna teeb seda purjus olekus, on tal hommikul selle pärast natuke häbi. See protagonist elab jet-set-elustiili, sest tal on ju palju raha ja ta on kuulus.
Suurushullustus
/nginx/o/2021/09/12/14064332t1h1d3e.jpg)
Ta lendab lennukiga Atlantasse, Memphisesse ja Houstonisse, külastab (võib-olla koos James Hardeniga) stripiklubisid ja ööbib pilvelõhkujates. Muidugi mõtiskleb ta üksjagu selle üle, kuidas oma raha ja kuulsusega toime tulla. Usaldada ei saa ta üldiselt kedagi, ei teisi ega ennast. Ja kui, siis pigem ennast.
Paranoial on selles maailmas kindel koht. Need, kes on sulle kõige lähemal, löövad lõpuks sulle noa selga, tundub seal käibivat karm moraal. Mis siis, et tegu on justkui pehme mehega pehmes maailmas. Mõned kultuuriuniversaalid ju jäävad. «Certified Lover Boyl» on tume taust, see on pühendatud kahele Drake’i modellist sõbrannale, kes mõlemad hukkusid traagiliselt, üks autoõnnetuses Dubais ja teine leiti oma korterist surnuna, ei teata, kas põhjuseks enesetapp või mõrv.
Kanye Westi esimesed viis albumit olid nii kriitikute lemmikud kui ka müüsid hästi. Iga albumiga liikus ta kuhugi varasemast mujale ja muutus selle juures järjest suurejoonelisemaks ja pretensioonikamaks. Ta võttis riske ja kandis need välja. Tema viimane tugev album kandis nime «Yeezus» (2013) ja selleks ajaks töötas tema Jeesuse-kompleks täiel tuuril, aga juba ka sellisel, mis hakkas teda rattalt maha viskama.
Drake’i näiteks Tallinnas, Tartus või Pärnus kuulates võib tekkida kahetsus, et miks ei olda parasjagu hoopis Shanghais või Kuala Lumpuris.
Neid trajektoore ja arenguid, kohalejõudmisi ja eemaleliikumisi oli muidugi huvitav jälgida, eriti veel, kui seda toestasid nii kunstilises kui ka kommertsedu mõttes kaalukad teosed. Olen ikka mõelnud, et popstaare uuritakse akadeemilistes diskursustes küll näiteks sotsioloogiliste meetoditega, aga mitte nii väga teoloogilistega. Need viimased võiksid ka kohati huvitavad olla, ehkki tõsi, teoloogilise mõõtme staare jääb teadupärast järjest vähemaks.
Kanye on üks viimaseid mohikaanlasi ja selle eest tuleb teda muidugi põlvili laskudes tänada. Meenub lugu, kuidas mu tuttav nägi kord Londonis Kanye Westi. Ta sõbranna töötas mingis kallis restoranis, ta oli sõbrannal töö juures külas, kui äkki hakkas restorani kõlarites valjult mürtsuma vana kooli hiphop. Varsti avanesid uksed ja sisse astus Kanye West kaaskonnaga. Istuti maha, telliti kõige kallimat šampanjat, võeti sellest lonks, tõusti püsti ja mindi minema. Kogu action kestis umbes 10 minutit. Ei saa välistada, et neid restorane külastati sel päeval niiviisi Londonis kümneid.
Tema uhkeimaks saavutuseks võib vast pidada 2010 ilmunud plaati «My Beautiful Dark Twisted Fantasy». Ilmselt kõik need viis sõna pealkirjas iseloomustavad seda väga hästi. See on minu ja ilus ja tume ja sassis ja fantaasia. Plaadi esimesel singlil «Power» sämplib ta briti proge-hiiu King Crimsoni 1969. aasta lugu «21th Century Schizoid Man», millega ka isiklikult suhestub. Mul on nii palju võimu, et ühelgil inimesel ei peaks nii palju võimu olema, räpib ta selles. Ja annab ka mõista, et libiseb vaikselt sellest võimukeskmest eemale. «My Beautiful Dark Twisted Fantasy» tundub oma ambitsioonides kuidagi nii suur, et seda võib olla isegi natuke valus kuulata.
Küll jumal otsustab
/nginx/o/2021/09/12/14064333t1hff07.jpg)
Kanye elu on seebiooperlik ja närviline. Kuulub ta ju Kardashianide klanni, ehkki vist lahutas Kim Kardashianist (ma ei ole selle juriidiliste arengutega väga hästi kursis). Vahepeal sattus ka vaimuhaiglasse, mis polnud muidugi üllatus, sest kogu Kanye karjäär, kogu see suurushullustus lõpuks ju mõistuse murenemiseni pidi viima.
Kanyet on ilmselt üsna lihtne võrrelda kunagise Bavaaria kuninga Ludwig IIga, kes armastas väga kunsti, eelkõige ühte teist megalomaani Richard Wagnerit, taandus järjest enam riigivalitsemisest oma privaatsetesse fantaasiatesse, pööras lõpuks segi ja lõpetas enesetapuga.
Viimastel USA presidendivalimistel kandideeris ka Kanye, mis polnud muidugi üllatus. Sai mõned hääledki.
«Donda» on pühendatud Kanye emale, kes oli nii Atlantas kui Chicagos inglise keele professor. Ema suri 2007 iluopil. Nii Kanye kui Drake pärinevad keskklassist, mis pole hiphopis väga tavaline. Drake’i ema oli inglise keele õpetaja. Nagu teevad mõlemad väga lõdvalt hiphopina defineeritavat muusikat.
«Donda» nimilugu on üles ehitatud järgmiselt: klaverisaate peale mängitakse salvestust, kus Donda West räägib poolekstaatilisel ja õpetatud moel ei kellestki muust kui Kanyest. Pühendus emale seisneb siis eelkõige selles, et ema kiidab, kui võimsa poja ta ilmale tõi. Viimastel Kanye plaatidel on domineerinud jumalasõna. Küll jumal kõik asjad paika paneb, räpib Kanye, sukk peas. Ja need, kes Kanyele halba tahavad ja teda kõrgustest alla proovivad tõmmata, küll jumal nende vastu rohtu leiab.
Baudelaire’i kass
«Certified Lover Boy» on Drake’i karjääri viletsaim. Ta on liiga «certified», alla kirjutatud ja templihoopidega kinni kaetud. Selles on palju tuima ja kindlat, minnakse oma ära tegema ja rahakotti pärast seda loodetavasti puuga selga võtma. Kestab jälle muidugi pikalt, nagu Drake’il on olnud kombeks.
Tema muusikat on sageli iseloomustanud väga peen helidisain, mis toetab hästi neid kapillaarseid, kõikjaleulatuvaid ja poolpehmeid moodsa elu väikesi paranoiasid (miks mitte ka sellist, et radiaator teeb imelikku häält ja mõtled, et kõik see on väga kahtlane).
Seda on kõige parem olnud vast kuulata kvaliteetsete klappidega. Selles on ruumi, mida osatakse kasutada. Mõjub ta kuidagi pehmelt ja luksuslikult. Hakkab pehmelt su pea sees ringi hiilima nagu Baudelaire’i kass, niimoodi natuke salakavalalt. Ilmselt on see ka väga kohane iPhone’i ajastu muusika.
Drake’i näiteks Tallinnas, Tartus või Pärnus kuulates võib tekkida kahetsus, et miks ei olda parasjagu hoopis Shanghais või Kuala Lumpuris. Maal kuulates sellist probleemi ilmselt ei teki, sest nagu Howard Hughes realiseeris oma lõputud võimalused väikeses ja väga lõplikus toas, on ju ka maakoht nagu suurlinn, selle potentsiaal vaimusilma fantaasiaruumina on lõputu, see on nagu hüperlinn.
«Certified Lover Boyl» neid ruume eriti pole, ta ei võta sind oma sooja embusse, mis sügaval sisemuses on tegelikult külm. Harvadel hetkedel küll võtab. Midagi ei oleks maailmas teisiti, kui seda plaati poleks. «Donda» kohta ma sama muide öelda ei saa. Tal on oma koht olemas, kuigi mitte eriti oluline.