Raamat nagu kergekaalumaadleja

Olav Osolin. FOTO: Tairo Lutter Foto: Tairo Lutter

Lepime kokku, et see siin pole kirjanduskriitika ega retsensioon. On mulje ja mõtisklus.

Niisiis, mingist hetkest hakkas mulle üha meeldima mõte, et Olav Osolini «Kus lendab part» on kui kergekaalumaadleja. Ses mõttes, et ega sel lool olegi ambitsiooni olla miski tüse klassik tuleviku gümnasisti kohustusliku lugemisvara riiulil. Pigem on tegu lihtsalt ühe vimkarikka kerge lugemisega. Pisut painajalik, aga üldiselt jampslik krimilugu (või siiski müsteerium), mis areneb mingis maapiirkonna turismikeskuses.

Jämedama pintsli ja paksema värviga visandatud karakterid kulgevad rütmis, mille laulab neile ette näiteks… Synne Valtri. Miks mitte! On puänt ja nalja saab kogu aeg. Sellest kõigest saaks mõõduka kohendamisega stsenaariumi mõnele kodumaisele filmile, mis poleks sugugi kehvem kui näiteks ootamatult menukaks osutunud «Seenelkäik».