Kulissidetagune põrgu ja paradiis Veneetsias

Veneetsia filmifestivali žürii president Bong Joon-ho ja 77. Veneetsia filmifestivalil Nomaadimaa eest Kuldlõvi pälvinud žüriiliige Chloé Zhao. FOTO: Gianmarco Maggiolini Foto: Gianmarco Maggiolini

Eelmisel aastal oli Veneetsia esimene pandeemiaaegne suurfestival, mis oma kinoväravad külastajatele avas. Praeguseks on kultuurisektor oludega kohanenud ning vähemasti suures mängus on taastunud festivalide tavarütm.

Prantsuse Riviera palmide all olid juulis kohal Wes Anderson, François Ozon ja Leos Carax. Septembripäikeses sillerdavasse Veneetsia laguuni õõtsusid veetaksodega Pedro Almodóvar, Paolo Sorrentino, Ana Lily Amirpour, Pablo Larraín. Põhivõistlusest väljaspool linastusid Sir Ridley Scotti, Edgar Wrighti ja Denis Villeneuve’i linalood. Ja ehkki ennustamine on tänamatutöö, võib küllaltki julgelt öelda, et tulevased auhinnahooaja favoriidid kohtusid selgi korral just Lido päikese all.

Mitmesugused hübriidvormid, Covidiga kaasnev lisabürokraatia, pandeemia mõjude teemalised mõttetalgud ning roheline pass on mõistagi saanud festivalide pärisosaks, aga filmimaailma küllusesarv on otsustanud end maksku mis maksab avada. Tuleb aga nentida, et ärevad sotsiaalpoliitilised ajad pole enam pelgalt taustamäng, mis laiutab kinosaalide hämarusest väljaspool. Nüüdseks on pandeemia jätnud oma jälje ka filmide sisusse.