Ida-Euroopa mineviku valus piitsahoop

Aurelia Aasa
, kriitik
Copy
Erkpunastes pükstes saab muudki teha kui mööda nurgataguseid nuhkida.
Erkpunastes pükstes saab muudki teha kui mööda nurgataguseid nuhkida. Foto: Kaader filmist

78. Veneetsia filmifestivalil esilinastunud Venemaa-Eesti-Prantsusmaa koostööfilm «Kapten Volkonogovi põgenemine» märgib esimest korda, mil eestlaste kaastoodetud film on jõudnud Veneetsia filmifestivali põhivõistlusprogrammi.

See verine filmirännak lajatas Veneetsia Rivieras näkku nagu Ida-Euroopa mineviku valus piitsahoop. Seda vaatamata tegijate kinnitusele, et tegemist on fiktsiooni, mitte ajaloolise tõega.

Filmi algusminutitel leiame end 1930. aastate Venemaalt. Stalinistlik Peterburi ei paku mingit silmailu ning mõjub filmis pigem düstoopilise eikellegimaa kui ajaloolise aegruumina. Tolles uduses vaakumis hoiab inimestel elu sees vist küll ainult elamise instinkt. Üle linna rullub halvav hirm. Kellelgi ei ole põgenemispaika ega õlga, mille najal nutta. On ainult keset linna kõrguv kurjakuulutav sõjaväebaas, mille uste taha jäävad ebainimlikud õudused. Süütuid inimesi piinatakse ja hukatakse, sest võib-olla saab neist kunagi oht riigile. Just, võib-olla. Kinnipidamise põhjuseks võib olla teadustöö, rahvus või sobimatu huumorisoon. Liistule võib sattuda igaüks, kes erineb tänavatel voorivast hallist inimmassist.

Tagasi üles