Kaido Pihlakas avaldas raamatu «Sõjakohtu–riigikaitsekohtu sünnivalud Eestis»

Kaido Pihlakas, «Sõjakohtu–riigikaitsekohtu sünnivalud Eestis». Foto: Raamat

10. septembril esitlesti Vabamus emeriitadvokaat Kaido Pihlaka raamatut «Sõjakohtu–riigikaitsekohtu sünnivalud Eestis», mis on jätkuks elulooraamatus «Külapoisist emeriitadvokaadiks» käsitletud Eesti Reservohvitseride Kogu juristide sektsiooni viimaste aastate konverentsidel käsitletud sõjakohtute temaatikale ning seda nii Eesti kui ka teiste riikide (Soome, Läti, Ukraina, Ungari, Inglismaa ja USA) asjatundjate ettekannete põhjal.

Ilmunud raamat koosneb viiest osast, kus eessõnale ja järelsõnale lisaks on ingliskeelne kokkuvõte ning arvukates lisades seaduseelnõude projektid ja seletuskirjad seoses Riigikaitsekohtu loomise käigus tõusetunud ja käsitletud probleemide selgituseks ja mõistmiseks.

Raamatu II osa käsitleb sõjakohtu käivitamist ja rajamist Eesti Vabariigi loomisel, kuid ka Vene Keisririigi sõjakohtute süsteemi, sest sõjakohtute tegevuse käivitamisel oli vajadus ja võimalus tugineda Vene Keisririigi seadustele ja praktikale, kuna meie juristid olid lõpetanud kas Peterburi või Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ja seega «kodus» nii selle seadusandluse , kui ka kohtupraktikaga.

Kuid see kohtusüsteem ei olnud siiski sobiv rajatavale demokraatlikule Eesti Vabariigile. Kohtusüsteemis oluliste muudatuste tegemise ajal oli kohtuministriks Jüri Vilms (advokaat). Raamatu selles osas on käsitletud ka kommunistide poolt korraldatud riigipöördekatseid. Tingituna keerulisest olukorrast erinevatel Vabadussõja rinnetel, olid need riigipöörde katsed ka ohuks riigi iseseisvusele ja eeldasid kiiret ja karmi reageerimist sõjakohtute tegevuse rakendamist. Kuid samas kujunenud olukord tingis möödapääsematu kiire vajaduse oma riigi kohtusüsteemi loomiseks ja seda ka sõjakohtute osas.

Raamatu III osa käsitleb Sõjaringkonnakohtus menetletud kommunistide, riigipöörde katsete toimepanijate protsesse aastatel 1922–1924, seejuures on ka esitatud konkreetsete kohtuprotsesside kohtuotsused ja nende juurde kuulunud materajale.

Raamatu IV osa käsitleb Vabadussõjalaste Liidu liikmete kohtuprotsesse Sõjaringkonnakohtus aastatel 1934–1936, seejuures on esitatud nii konkreetsete kohtuprotsesside otsused kui ka Riigikohtu vastavad otsused. Selle ajastu kaasaegsete ja asjaosaliste mälestuste kui ka riigiarhiivi dokumentide põhjal võis teha järelduse, et Eesti Vabariigis rikuti erakondade vastaseisust tingituna täitevvõimu poolt võimude lahususe põhimõtet, püüdega mõjutada kohut kohtualustele karmima karistuse mõistmiseks.

Sellise eeldatava täitevvõimu suunise kaudselt kinnitab Sõjaringkonnakohtu otsustus mitte kohaldada konkreetses asja vabadussõjalaste liidrite suhtes kriminaalõigus olulist põhimõtet – Nullum crimen, nulla poena sine lege, millise põhimõtte järgimine oleks välistanud karmima karistuse mõistmist. Kuigi kohtualuste kaitsjad, s.h. vandeadvokaat Jaan Teemant esitasid kassatsioonikaebuse, leidis siiski ka Riigikohus, et selles konkreetses asjas ei ole vajalik järgida Nullum crimen, nulla poena sine lege põhimõtet.

Raamatu IV osas on avaldatud autori seiskohti küsimustes, kas ja kuidas oleks võimalik olnud vabadussõjalaste riigipöörde katset üldse vältida. Seejuures on tuginetud erinevate autorite, s.h. Soome ajaloolaste seisukohtadele. Kuid lisaks sellele on esitatud ka autori omapoolne hinnang ja arvamus selle kohta, miks ja kuidas toimis sõjakohus nn «vaikival» ajastul, arvestades seda asjaolu, et vabadussõjalaste juhi Artur Sirki (advokaat) lähim abiline, usaldusmees, esindaja jne oli Aleksander Viidik, kes osutus poliitilise politsei agendiks, keda 12. märtsi 1934. aasta riigipöördega seoses ei vahistatud, kui üle Eesti vahistati esialgselt 500 vabadussõjalast. Samas on enam kui tõenäoline, et Viidik oli topeltagent, s.o. tegi kaastööd Venemaa eriteenistustega, sest Eesti okupeerimisel sai temast NKVD kaastöötaja, sama tegevust jätkas ta Tallinnas ka Saksa okupatsiooni ajal ja ka peale sõda.

Raamatu V osas «Miks Eesti vajab täiendavat erikohut?» on käsitletud meie riigiametnike ja poliitikute erinevaid ning sageli ka vastuolulisi ja arusaamatuid seisukohti selles, miks ei olevat vaja luua Riigikaitsekohut erikohtuna, kuigi seda võimaldab EV põhiseadus ning sellise erikohtu toimimiskulud rahu ajal oleksid marginaalsed, selle kohtu eripäraks on tema erinev toimimine ja pädevus rahu ajal ning eriolukorras, s.o. erakorralise- ja sõjaseisukorra ajal. Viimastel aastatel toimunud riigikaitsekohtu kui erikohtu loomise keerdkäikudest ja ka positiivsetest arengutest ülevaate saamiseks on esitatud raamatu lisas, s.h. ka EROK Juristide sektsiooni ideekavand ja riigikaitsekohtu kui erikohtu seaduseelnõu projektid ja mahukad seletuskirjad.

Samas ka Riigikogu liikmete, vastavate komisjonide esindajate, n.n. kolme kindrali ja kolonelleitnanti ühistaotlus: 1) Muudatusettepanekud riigikaitseseaduse eelnõule (112 SE); 2) Muudatusettepanekud eelnõule 114 SEI (kriminaal-, väärteo- ja kohtumenetluse erisused erakorralise ja sõjaseisukorra ajal).

Lisades on esitatud ka Justiitsministeeriumi eelnõude projektid ja seletuskirjad, mis annavad ülevaate tehtud mahukast tööst ja arengutest, mis kogumis kinnitavad, et oli jõutud juba teatud arvestatava tasemeni, s.o. rahvalikult väljendades «saadi üle koerast ja suuresti ka sabast», kuid ametisse astus uus valitsus, kes võttis oma esitatud seaduseelnõud 2021. aasta aprillis menetlusest tagasi.