Koomik, kes oli naljakas ka siis, kui ta ei olnud

Norm MacDonald Foto: Casey Flanigan

Ma ise pean end võrdlemisi naljakaks inimeseks. Ma ei ole kindel, kas ka teised nõnda arvavad, ent mulle meeldib arvata, et ma olen päris vaimukas. Mulle meeldib ka arvata, et paljuski on see tänu Norm MacDonaldile (1959–2021) – koomikule, kes ei öelnud naljakaid asju, vaid ütles asju naljakalt.

Deadpan-komöödia (tahtlik ja irooniline emotsionaalne neutraalsus või emotsioonide puudumine komöödias – toim) ei ole kõigile – see paistab sageli üleolev ning valdav osa inimesi, kuigi mitte kõik, eelistavad saada mingigi signaali, et on õige aeg naerda. Miks muidu naer situatsioonikomöödiate taustal nii sageli mängib?

Kuid Norm Macdonald ei hoolinud sellest, kas inimesed naeravad, sest, olgem ausad, nad naersid niikuinii. Või kui ka ei naernud, selgitas ta nalja, kuni inimesed naerma hakkasid. Ja ta lihtsalt ütles asju. See oli selline mida-sülg-suhu-toob ütlemine – hoolimatu, sageli kahemõtteline ja obstsöönne, ent alati ideaalse ajastusega, esitatud MacDonaldile omasel sundimatul muigel ning lahedalt naljakalt.

Norm MacDonaldi hiilgeajad jäid kahtlemata minevikku. 1980ndate keskel karjääri alustanud ning 1990ndatel «Saturday Night Live’i» parimates sketšides figureerinud koomik nautis viimastel aastatel küll teatavat tähelepanu, kuid oli meediast ja avalikust elust pigem tagasi tõmbunud, sest tal olid omad võitlused, mida võidelda – haigus, millele ta viimaks alistus.

Ent tema pärand, loendamatul hulgal nalju, mis toetuvad täielikult MacDonaldile endale – tema kavalale pilgule ja surnud ilmele, pea ükskõiksele esitusele –, on alles. Ja tema etteaimamatu nalja edastus ning absurdimaigulised naljad ajavad mind siiani iga kord ennastunustavalt naerma, panevad mul naeruhoos tati suust purskuma ning ka kõige tumedamatel päevadel silmist naerupisarad voolama.

Ta oli naljakas ja absoluutselt parim toibuja naljast, mis esiotsa ei õnnestunud. Ta oli üks väheseid, kes oli minu jaoks kogu aeg naljakas, ka siis, kui ta ei olnud. Ja mul ei jää muud üle kui teda tänada, et ta pani mind nalja olemust sel moel mõistma.