Tartus ilma tartlasteta. Peaaegu

Kaks osa Albert Gulgi triptühhonist. Vasakul «Valguse varjutus», paremal «Valguse nuuskajad» Foto: Hedi Jaansoo

Teise Eesti algusaastatest on juba nii palju aega möödas, et saab anda üsna objektiivse hinnangu ka visuaalkunstile. Eha Komissarov koostaski Kumus püsinäituse «Tulevik on tunni aja pärast. Eesti kunst 1990. aastatel». Näitusel on videod; installatsioonid, kus kasutati ka valgust ja igapäevaseid esemeid; fotokunst oli tõstetud päriskunsti staatusesse; laienesid erootika piirid – alasti mehekeha ei olnud enam ropp, mida kinnitavad Toomas Volkmanni suurepärased fotod. Teosed on kõrgel kunstilisel tasemel, mis suurendab usaldust ekspositsiooni vastu.

Näituselt väljudes mõtlesin: «Ahah, see ongi siis see uus, mida tõi Eesti kunsti oma riigi olemasolu!» Kai Kaljo video «Luuser» ei olnud kahjuks ära mahtunud ja tartlasi esindab ainult Kiwa.

Gulgi üüratu fantaasia