Lembit Peterson, 31 aastat tagasi tõi lavakunstikooli 15. lend eesotsas Merle Palmiste, Üllar Saaremäe, Garmen Tabori ja teistega Ugala suurele lavale «Suveöö unenäo». Lavastajaks oli nende kursuse juhendaja Kalju Komissarov. Nüüd teete Ugalas sama oma juhendatava 30. lennuga. On see lihtsalt asjaolude kokkulangemine?
Ma ei tea, kuidas see juhtus. Ma ei mõelnud sellele, kuni kord Garmen ütles tagasihoidlikult, et meie tegime seda ju ka omal ajal siin. Siis tuli meelde küll! (Naerab.)
Lähtusin seda näidendit 30. lennu bakalaureusetöö lähtematerjaliks valides ikkagi sisulistest otsingutest, et mis oleks õpilastele nii teemade kui näitlejameisterlikkuse arendamise seisukohalt antud elu- ja õppeperioodis – ning «Suveöö unenägu» tundus – kas just teatri tegemise õpikuna, aga materjalina, mis õpetab nii elu kui teatrit, inimese hinge- ja vaimuelu tundma ning annab õpilase igakülgsele arengule hea aluse. Paneb mõtlema elu ühe suurima väljakutse – armastuse – üle.
Kui suurt rolli elus juhus mängib?
See on filosoofiline, võib-olla isegi teoloogiline küsimus. Ma usun jumalikku ettehooldust, ma ei ole saatuse usku. Isegi siis, kui me mingil hetkel ei taipa, miks asjad juhtuvad nii, nagu nad juhtuvad, siis on tunne, et ikkagi keegi kuskil nagu kooks neid mustreid, mille osalisteks oleme. Nendest võib saada alles tagantjärele ülevaate, et miks asjad just nii juhtusid, miks selliseid valikuid tegime või tegemata jätsime.