Intervjuu ⟩ Lembit Peterson: Igapäevaelu ja kunst on teineteisest sõltuvad

Lembit Petersoni käe all valmib Ugalas uuslavastus William Shakespeare’i näidendist «Suveöö unenägu». Foto: Elmo Riig

​Ugala teatri uue hooaja avab täna esietenduv William Shakespeare’i «Suveöö unenägu». Lugu, mis kõneleb unenäo ja ärkveloleku saladusest, armastuse paljudest palgejoontest, tema lättest ja pühadusest ning selle ohtudest. Lavastaja Lembit Peterson (pildil) toob lavale oma õpilased, EMTA lavakunstikooli 30. lennu tudengid.

Lembit Peterson, 31 aastat tagasi tõi lavakunstikooli 15. lend eesotsas Merle Palmiste, Üllar Saaremäe, Garmen Tabori ja teistega Ugala suurele lavale «Suveöö unenäo». Lavastajaks oli nende kursuse juhendaja Kalju Komissarov. Nüüd teete Ugalas sama oma juhendatava 30. lennuga. On see lihtsalt asjaolude kokkulangemine?

Ma ei tea, kuidas see juhtus. Ma ei mõelnud sellele, kuni kord Garmen ütles tagasihoidlikult, et meie tegime seda ju ka omal ajal siin. Siis tuli meelde küll! (Naerab.)

Lähtusin seda näidendit 30. lennu bakalaureusetöö lähtematerjaliks valides ikkagi sisulistest otsingutest, et mis oleks õpilastele nii teemade kui näitlejameisterlikkuse arendamise seisukohalt antud elu- ja õppeperioodis – ning «Suveöö unenägu» tundus – kas just teatri tegemise õpikuna, aga materjalina, mis õpetab nii elu kui teatrit, inimese hinge- ja vaimuelu tundma ning annab õpilase igakülgsele arengule hea aluse. Paneb mõtlema elu ühe suurima väljakutse – armastuse – üle.

Kui suurt rolli elus juhus mängib?

See on filosoofiline, võib-olla isegi teoloogiline küsimus. Ma usun jumalikku ettehooldust, ma ei ole saatuse usku. Isegi siis, kui me mingil hetkel ei taipa, miks asjad juhtuvad nii, nagu nad juhtuvad, siis on tunne, et ikkagi keegi kuskil nagu kooks neid mustreid, mille osalisteks oleme. Nendest võib saada alles tagantjärele ülevaate, et miks asjad just nii juhtusid, miks selliseid valikuid tegime või tegemata jätsime.

Kõik see otsuste ja valikute tegemine antakse meile iga päev uuesti, meie ülesandeks on teha õigeid valikuid ja õigeid otsuseid niipalju, kui me seda oskame ja suudame. Oma elu peamisest eesmärgist nagu tähe valgusest lähtudes.

Kui juhusest juba rääkisime, siis juhuslikult sattusin hiljuti ühe teatrikriitiku arvustusele 1937. aastast, kus väideti Estonias lavale jõudnud «Suveöö unenägu» lahates, et «enamik Shakespeare’i komöödiaid on meie jaoks muinasjutuliselt naiivsed, ehituselt venivad kombineeringud, nii et meie ammugi teisiti talitame». Umbes analoogseid seisukohti kohtab tänagi. Kui nõus nendega olete?

Siin võib vaadata kahte momenti. Üks on see, et kas ta on päevakajaline, kas vastab kõikidele nendele küsimustele, mida iga päev ajalehtedest loeme, meediast jälgime või sotsiaalvõrgustikes kohtame. Sellisel kujul vast mitte, vähemalt üks ühele mitte. Aga ta on vaieldamatult aktuaalne. Peter Brook on Shakespeare’i võrrelnud isegi kivisöega, mille väärtus tuleb välja siis, kui me ta ahju paneme. Ahi on meie jaoks siis lava ja soojust tuleb sealt tugevalt!