Pederallallaa ja bel canto!!!

PromFesti lavastuses Rossini ooperile «Türklane Itaalias» on kõik meestegelased sõltumata oma tegelikust rollijoonisest (sh libretosse kirjutatud kirglikust hoiakust naiste suhtes) riietatud kui mõttelise konkursi «Aasta lilla» superfinalistid. Foto: Domas Rimeika

Gioachino Rossini on helilooja, kelle ooperite poole ikka igatsevalt õhkan. Igatsevalt, sest ega neid (v.a «Sevilla habemeajaja») laval ülemäära sageli kuulda ega näha saa. Tema muusikadraamad, iseäranis opera buffa’d, mõjuvad mulle meie kultuuripildi üldisel foonil alati kui balloonitäis elupäästvat hapnikku tihedalt täispeeretatud akendeta toas. Samale järeldusele Rossini võlu ja vajalikkuse suhtes oli vist jõudnud ka Pärnu PromFesti solistide konkursi ooperitiim. Või täpsemalt selle konkursi eelmine võitja, sest statuudi järgi saab järgmisena lavastamisele tuleva ooperi valida just tema ning siis ise selles endale sobivas rollis üles astuda.

Rossini noorpõlveteos «Türklane Itaalias» (1814) on ülimalt ootamatu, ent väga hea ja huvitav valik – tegu pole mitte päris tundmatu, ent suhteliselt vähe­esitatud muusikadraamaga, mis jäänud otsapidi teenitult meistri hilisemate tööde varju. Eestis on seda varem lavastatud vaid korra: 1971. aastal Estonias.

PromFest on alates 2003. aastast toonud üle aasta välja ühe täispika klassikalise ooperi. «Türklane Itaalias» oli neil seega kümnes lavastus ning ühtlasi viies kord teha koostööd Kaunase Riikliku Muusikateatriga (ülejäänud puhkudel on partneriks olnud Endla ja Vanemuine). Ühtlasi väärib tähelepanu, et «Türklane» on PromFesti ooperilavastuste senises ajaloos esimene komöödia – ainumas kord, kui laval pole laipu.

Lavastama on PromFest Pärnusse seni kutsunud peaaegu eranditult üksnes varasema ooperikogemuseta kohalikke kultuuriinimesi (vaid Mai Murdmaal oli eelnevast all üks ­ballett-ooper). Tänavune väljavalitu – Andrus Vaarik – ooperilavastajana debütandiks enam kuidagi ei kvalifitseeru, kuid samas on tegu draamainimesega, kelle tagasipöördumist ooperi juurde olen oodanud huviga ning pikalt, liigagi pikalt.

Tema tegelik debüüt – ­Joseph Haydni teose «Elu Kuu peal» 2005. aastal valminud lavastus ​Nargen Operas (etendati mõne korra Tallinna Draamateatris ja Viinistu vanas katlamajas) – on minu meelest senini viimase veerandsajandi konkurentsitult suurim lavastuslik ja esituslik kodumaine õnnestumine koomilise ooperi vallas (olgu märgitud, et peale Vaariku, dirigrndi, kunstniku, solistide ja orkestri panustas tulemusse tugevalt ka meisterlik eestikeelne libretotõlge – asi, mis peaks ideaalis olema opera buffa’de puhul enesestmõistetavus, aga millegipärast ei ole).

«Türklasega» oli Vaariku lavastuslik lähteülesanne suhteliselt sama mis Haydni teose puhul: panna laval publikule paariks pikaks vaatuseks elama lugu, mis on oma lustlikus jaburuses ebausutav (ning seega ebahuvitav) isegi ooperi kontekstis. See on suur proovikivi, milles õnnestuda mitu korda raskem kui lüürilisi ja traagilisi lugusid lavale pannes.

Kui Haydni puhul lahendas Vaarik ülesande suhteliselt autori- ja ajastutruult, rõhudes režiis peamiselt situatsioonikoomikale, mille solistid (Voldemar Kuslap, Mati Turi jt) näitlejameisterlikkuse toel kõrge leegiga elama panid, siis nüüdses, Rossini ooperi lavastuses oli ta andnud kogu teosele ühtlasi uue dramaturgilise raami: toonud tegevuse tõsielutelevisiooni stuudiosse, teinud ooperist omakorda kaasaegse seebiooperi.

See tundub olevat õnnestunud otsus vähemalt kahes mõttes. Esiteks pakub lisatud teine plaan tänuväärse võimaluse stseene täis lavastada, hoida üleval tempot, luua arvukate lisandunud kõrvaltegelaste (kaameramehed, valgustajad, stilistid jt) kaasabil täiendavat situatsioonikoomikat ning lavalist dünaamikat. Laval on avamängu avataktidest kuni finaalini väga palju sebimist ja sahmimist, kohati ehk isegi liiga palju, kuid see kõik on enamasti ülimalt leidlikult ja suhteliselt maitsekalt muusikasse lavastatud. Mis on väärtus omaette.

Teiseks muudab lavastuslikult lisatud reality show’ keskkond ooperi jabura sisu kui just mitte mõttekaks, siis vähemalt mingilgi moel usutavaks; isegi kuni selleni, et see ei mõju enam nii baroki- ja klassitsismiajastu ooperikunsti tahtliku paroodiana kui originaalis. Vaarik lingib Rossini teose kaasaega, ilma et tulemus mõjuks häirivalt punnitatuna.