Ilmselgelt on veider nimetada krimiromaani armsalt naljakaks, kuid täpselt selline on Richard Osmani «Neljapäevane mõrvaklubi», kus mõrvade lahendamisega sisustavad oma vaba aega neli naksakat ja nutikat pensionäri, kelle keskmine vanus läheneb kaheksakümnele.
Tellijale
AK ⟩ Mõrva lahendamine ei küsi vanust
Pensionäride luksuskülas Coopers Chase’is elavad klubilised on end sisse seadnud keskuse pusletoas, kus nad neljapäeviti paari klaasi veini juures lahedamata mõrvajuhtumeid arutavad. Selleks, et kõrvalised isikud neid ei segaks, on ruumigraafikus kirjas: «Jaapani ooper – vestlusring», mis on suurepäraselt toimiv kattevari. «Väga seltskondlik tegevus, aga samas ka verine. Hiiglama lõbus,» on seltskonna vabatahtliku krooniku Joyce’i kokkuvõte, kes – oma sõnul inspireerituna Holmesi ja Watsoni päevikut kirjutanud kirjanikust – otsustab klubi tegevuse kohta kirjutada: «Inimestele meeldib mõrvast lugeda.»