INTERVJUU ⟩ Kuraator: kõik Arraku figuurid saavad kohe-kohe kellekski teiseks

Aleksander Metsamärt, üks näituse «Noor Jüri Arrak. Tormid ja vormid» kuraatoritest. Taustal Jüri Arraku 1968. aasta maal «Ikaros» Margus Punabi kogust. Foto: Eero Vabamägi

Mikkeli muuseumis on praegu avatud oktoobri teises pooles 85-aastaseks saava Jüri Arraku juubelinäitus, mis kannab nime «Noor Jüri Arrak. Tormid ja vormid». Näituse on koos kureerinud Aleksander Metsamärt ja Tõnis Tatar. Klassiku 60ndate ja 70ndate aastate töid kuuest erakollektsioonist kokku toov väljapanek on mõnusalt psühhedeelne, apokalüptiline ja avangardne. Metsamärt, kes on Arraku töödest vaimustuses olnud juba lapsest saati, loodab, et kunstniku varasemate tööde nägemine aitab inimestel paremini mõista ka vanameistri hilisemat loomingut.

Mis teeb selle Arraku (juubeli)näituse teistest erinevaks?

Kõige lihtsam vastus on periood. Me oleme piiritlenud ennast selle perioodiga, mis lõpeb täpselt siis, kui tekib see «valmis» Arrak. Aga teisalt jätkuvalt see, et me tahtsime kuraatoritena ka ise natuke mängida. Kureerimine on selline laia diapasooni asi, me tahtsime kunstnikuga koos midagi kaasa luua. Meie mõte seda näitust tehes oligi natuke see, et ühelt poolt luua kaasa selle Jüriga, kes ta praegu on – krestomaatiline suurkuju – ja leida mingi kõrgem metafüüsiline mõte tema piltidelt. Aga samas ka liikuda ühes selle 60ndate ja 70ndate agressiivse eksperimenteerijaga.

Kuidas see siis välja nägi? Millistel printsiipidel te näituse üles ehitasite?

Peamiselt kahel. Esimene printsiip ongi see, et me teeme ikkagi noore kunstniku näitust. Ehk siis et ta ei tohi olla tolmune ja äratuntud. Noor Jüri Arrak on vähem tuntud kui see Jüri Arrak, kellel on klassikaline, krestomaatiline kunstikeel. Pool Eestit teab teda alates lapsepõlve «Suure Tõllu» raamatutest kuni Metsatöllu cover art’ini, aga tegelikult seda üliraju, üliavangardset Jüri Arrakut 60ndatest–70ndatest nii palju ei tunta. Selles valguses on hullult põnev jälgida tema stiili arengut – kuidas jõuab kunstnik nii omalaadse stiilini? Teatav ajaline kronoloogia oli oluline edasi anda.

Jüri Arrak, «Solist». 1966. Akvarell, assamblaaž. Andres Eilarti kogu. Foto: Repro

Kuidas te kaaskuraatori Tõnis ­Tatariga töid jagasite? Kes mida tegi?

Siinkohal ma võin öelda, et see näitus ei sündinud mitte ainult minu ja Tõnise koostöös, vaid nii minu, Tõnis Tatari kui ka kujundaja Peeter Lauritsaga koostöös. Selline kureerimine-kujundamine on midagi, mida me kolmekesi jooksvalt ajasime – kõik me oleme natuke erinevad tegelased, aga kokkuvõttes väärtustasime seda lahedat loovat koostööd, mida selle näituse tegemine endast kujutas. Selles mõttes mingit tööde jagamist ei olnud. Ka seda ei olnud, et me kolmekesi kureeriks, aga kujundus ja tööde paigutus on sellel näitusel ikkagi nabanööri pidi seotud. Heas mõttes.