R, 9.12.2022

Tommi Korpela ja Laura Birn kiidavad Veiko Õunpuud

Intervjuu
Betty Ester-Väljaots
Tommi Korpela ja Laura Birn kiidavad Veiko Õunpuud
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Laura Birn ja Tommi Korpela on Eestis sagedad külalised, sest on osalenud siin nii filmide kui seriaalide võtetel
Laura Birn ja Tommi Korpela on Eestis sagedad külalised, sest on osalenud siin nii filmide kui seriaalide võtetel Foto: Eero Vabamägi
  • Raju pidu pärast EFTAt
  • Eestlased on riskialtis kunstirahvas
  • Veiko Õunpuu iseloomulik tööstiil

Kui Tommi Korpela nimi parima meesnäitlejana Eesti filmi- ja teleauhindade galal välja kuulutati, siis oli tal parajasti Soome Rahvusteatris etendus. Ta pidas tänukõne video vahendusel ja puhtas eesti keeles.

«Rahvusteatri eestlastest kokk ja grimeerija aitasid mul seda eesti keelde tõlkida,» selgitab näitleja tänukõne saamislugu, kui on järgmisel päeval Tallinna jõudnud. Korpela sai auhinna Veiko Õunpuu mängufilmi «Viimased» Kari Kolehmaineni ehk Kalastaja rolli eest.

Galal oli kohal samas filmis naispeaosa mänginud Laura Birn, kes astus lavale, kui «Viimased» sai parima filmi tiitli. See tähendas Laurale öö otsa pidutsemist.

Järgmise päeva õhtuks on ta vormis, huuled erkpunased ja ees klaasis mullitav Prosecco. Kuni just laevalt saabunud Tommi Korpela ennast hotellitoas värskendab, sünnib Laura peas mõte: «Kui Tommi tuleb, siis ütle talle, et sa ei saanud sõnagi aru, mis ta ütles, ja et tema eesti keel on kohutav.»

Nii ahvatlev, kui see plaan ka ei tundu, puudub intervjueerijal teatud enesekindlus oma näitlejameisterlikkuses, kui asi puudutab mitu korda Soome parimaks meesnäitlejaks valitud Korpelale vimka mängimist.

Tommi, kas te olete juba näinud oma EFTA auhinda?

Tommi Korpela: Ei, mul pole aimugi, kus see on.

Laura Birn: See on minu toas hoiul.

Korpela: On see ikka ehe?

Birn: Jaa, hommikul selgus, et mul on seal mõni auhind veel, nagu parim film ja veel midagi...

(EFTA jätkupidu oli hoogne ja Laura lõpetas peo reivipesas HALL – toim.)

Tommi Korpela ja Laura Birn meenutavad «Viimased» võtteperioodi, kus võttepäev lõppes tihti kohalikus karaokes.
Tommi Korpela ja Laura Birn meenutavad «Viimased» võtteperioodi, kus võttepäev lõppes tihti kohalikus karaokes. Foto: Eero Vabamägi

Tommi, mida teile väikese Eesti filmitunnustus tähendab?

Korpela: Väga mõnus tunne on. Ma olen siin palju võtetel olnud, viis filmi teinud ja nüüd hakkame filmima telele seriaali. Seega on tore siin tunnustust saada. Teil on julgust teha selliseid kunstilisi filme. Siin tehakse neid rohkem kui Soomes ja sellist isikupärast julget lähenemist on meil teilt õppida. Ma hindan Eesti filmi väga kõrgelt.

Millest see vahe tuleb, et Eestis ollakse altimad katsetama ja Soomes eelistatakse kindlat pinnast?

Korpela: Vastus peitub minu meelest eestlaste mitmekülgses kultuuritaustas, mis on teil näha nii teatris kui ka filmis. Muidugi on teil siin ka mainstream’i (laiatarbekaup toim) teatrit ja filmi, aga tegijad suhestuvad rohkem sellega, mida rahvas tahab vaadata, ning proovivad marginaalset ja kunstilist lähenemist.

Birn: Sellist asja, mis valitses eestlastega koostöötamisel «Viimaste» võtteplatsil, pole ma varem kogenud. Just julgust ja reeglite rikkumisi. Soomes on rohkem sellised hoiakud, et kui kogu aeg on tehtud ühtviisi, siis teistmoodi ei tehta. Teie riskide võtmine ja katsetamine sünnitab kindlasti palju erilisemat materjali, kui saab reeglite piires tegutsedes.

Kõik on ikkagi rohkem Veikoga seotud, see on tema lähenemine, värskendav ja eriline viis filmi teha.

Tommi Korpela ja Laura Birni sõnul oli ka Soome näitlejatele koroonaaeg raske ja teatrid hakkavad alles nüüd uksi avama. 
Tommi Korpela ja Laura Birni sõnul oli ka Soome näitlejatele koroonaaeg raske ja teatrid hakkavad alles nüüd uksi avama. Foto: Eero Vabamägi

Kuidas kogesite Veiko Õunpuu ­režissöörikätt Lapimaa väljadel, kuidas teil koostöö laabus?

Birn: Üks sõna, mis ilmestab võtteid Lapimaal, on vabadus. Veiko ja Kissa (Katrin Kissa, «Viimaste» produtsent – toim) suutsid luua sellise vabastava olemise, kus näitlejad julgesid proovida erinevaid lähenemisi ja me filmisime päris palju materjali, mis ei läinudki filmi. Improviseerisime väga palju, mis mõnikord võib olla väga hirmus ja raske. Seal oli aga selline tunne, et kõike võib proovida ilma häbenemata.

Korpela: Esimesel nädalal mõtlesime küll, et mida põrgut, me ei saanud õieti midagi tehtud. Veiko muidugi süüdistas ennast, mitte näitlejaid. Ta ütles, et tal pole veel päris selge, mida ja kuidas teha. Esimene nädal võtetel oli täielik improvisatsioon, aga siis millalgi hakkas asi nagu ilmet võtma. Aga Veikol ei olnudki eriti kombeks öelda, mida ta plaanib. Tihti me ei teadnud, mis toimuma hakkab, kas sel päeval on üldse võtted ja kui on, siis millised. See oli väga omamoodi ja samas positiivne. Kui on teada, mida teha, siis näitleja valmistab ennast ette, teeb juba eos mingeid otsuseid, kuidas mingis olukorras olla. Aga siin ei toimunud midagi sellist. Meil käis kaamera tunde ja me elasime sel ajal lihtsalt kohalikku külaelu.

Birn: Ma olin haagissuvila köögis juba tunde koos kaameraga, lõpuks polnud enam tähtsust ja ka jaksu sellele tähelepanu pöörata. Siis ununebki ebamugavustunne ja lähed vooluga kaasa.

Korpela: Tihtipeale võeti üles tundide kaupa materjali, millest ei saanud mingit asja. Veiko puhul tuleb lähtuda tema maalikunstniku taustast. Tal oli tühi lõuend ees ja ta lihtsalt vaatas, mis hakkab kujunema.

Riita (Laura Birn) ja Rupi (Pääru Oja) filmis «Viimased» uutele seiklustele suundumas. 
Riita (Laura Birn) ja Rupi (Pääru Oja) filmis «Viimased» uutele seiklustele suundumas. Foto: Filmikaader

Birn: Ta ise ka ei teadnud, mis lõpptulemus täpselt olema peab. Tihti oli päevi, kus meile öeldi, et Veikol ei ole täna sellist tunnet, et võiks olla võttepäev. Samas ei olegi ju mingit kohustust filmida, kui sa ei tea, mida tahad. Siis aga võisime ühtäkki saada paberi stseeniga, mida filmisime kaks järgmist päeva, ja siis visati see kõik prügikasti.

Korpela: Me võisime kümme tundi võtetel olla ja siis läbivaatamisel selgus, et kõik on üks bullshit (jama – toim). Väga vabastav oli aru saada, et kui midagi ei toimi, siis seda ka ei kasutata. Tavaliselt on võttepaikadel lähenemine, et see, mis te tegite, pole küll see, mida vaja, aga paneme montaažis asjad paika. Siis jääb järelmaitse, nagu ei pingutanud piisavalt. Siis tuuakse mängu ajategur, et meil pole rohkem aega sellega tegeleda, siis on parajalt ängistav ja raske.

Birn: Kui filmisime neid kohti, kus ma olin mägimajakeses, tahtis Veiko, et me elaks seal mõne aja sees, sest nägu lõõgastub mägedes teistmoodi, pinge kaob ära. Võttemeeskond oli meiega seal koos, siis saime kohe alustada, kui päike tõusis, kuigi neid kohti vist ei läinud filmi.

Kui teil esimene nädal ei tulnud võtetest midagi välja, siis millal hakkas vaikselt tulema teadmine, et kuskil idaneb lugu ja selle ülesvõtmise mõte?

Korpela: Soome näitlejatega tundsime üksteist väga hästi juba varem. Ma olen Lauraga väga palju töötanud ja tunnen ka Elmerit ja Jarkkot (Elmer Bäck ja Jarkko Lahti toim). Me ei pidanud omavahel eriti mõtlema ja kompama, meil oli meeskond valmis. Mõtlesime, et sellise kooslusega võiks asi toimida, kui me saaks reaalselt mingit tegevust.

Birn: Me hindasime väga Veiko julgust, kes esimese nädala järel ütles, et viskame kõik minema ja alustame uuesti. Seda ei juhtu filmimaailmas eriti tihti, sest rahastamine on kaela peal, loetakse päevi ja materjali.

Korpela: Mina usaldasin Veikot sada protsenti. Teadsin tema stiili, saime tuttavaks juba siis, kui ta alles alustas. Ma ei kahelnud temas küll mitte kordagi. Ma tahan, et mu tööl oleks ka kandepind, sellepärast tahangi temaga töötada. Kui tal kõik õnnestub, siis tuleb sellest midagi imelist. Mõne tegija puhul on jälle väga raske saada õnnestumise tunnet.

Tommi, teie Kalastaja Kari rollikäsitlus on saanud kiitvaid hinnanguid nii improvisatsiooni kui ka usutavuse kohta. Kust see Kari õigupoolest tuli?

Korpela: Meil oli proovilaager, kus pidime olema oma rollile mõeldud riietes. Mul oli mõte, et see tegelane peaks täitma kogu ruumi, kui ta välja ilmub, nii oma jutu kui ka egoga. Sain inspiratsiooni ka Soome ärimeestelt ja filmiprodutsentidelt. Hakkasin teatud viisil kõnelema, mis ajas Veiko naerma, ja siis ma jäingi sellele kindlaks. No ja muidugi juuksed, vuntsid ja habe. Juuksur lõikas mulle seda soengut ja ise naeris põrandal kõveras. Teadsin, et ma näen nii õudne välja, et ei peagi midagi erilist tegema, üritan olla hästi tõsine. Riietus veel juurde ja nii see tuli.

Looduse ja tööstuse võitlus on viimase saja aasta jooksul ainult intensiivistunud, inimene püüab seal vahel hakkama saada. Filmis liiguvad peaaegu kõik tegelased omal moel allakäigutrepist üles. Kas see peegeldab Lapi tegelikku palet, seda, mida meile jõuluvana muinasjutus ei müüda?

Korpela: Seal on väga rasked olud toimetulekuks ja kogu aeg üritavad sinna välismaised kaevandusfirmad loodusvarasid ründama tulla. Ja alati on seal inimesi, kes on kaevandamise vastu. See on nii suur piirkond, täitsa vestern.

Birn: Ja milline vaikus! Seal ei ole mitte mingit lärmi peale selle, mis sa ise tekitad. Kui oled väikses külabaaris, kus kogu õhtu on lärm...

Korpela: ... ja me oleme ju olnud seal karaokebaaris, kus terve õhtu on üks möirgamine, ja siis lähed sealt välja ja pea kumiseb. Vaikus, tähistaevas, vaid üksik põhjapõder jalutab mööda. Mul on seal kandis kalastusmökki (traditsiooniline Soome suvemaja) ja sealt on lähima politseini umbes 200 km. Inimesed peavad üksteist aitama, ei ole arsti ja politseid. Ainulaadne koht. Kui seda võimsat loodust vaadata, siis on tunne, et maakeral on veel lootust.

Märksõnad
Tagasi üles