«Ühiskond on muutumas liiga tundlikuks!»

Belphegor esineb Tallinna rokiklubis Tapper reedel, 24. septembril. Foto: Erakogu

Koroonaviirus, mis meist sedapuhku kolmanda suure lainena üle pühib, pole õnneks Eestit muust maailmas ära lõiganud, küll aga näib kahjuks olevat ära lõiganud muu maailma Eestist. Nimelt pole alates esimese karantiini algusest pooleteise aasta jooksul siiamaile esinema jõudnud ühtegi metal-muusika suurnime. See vaikus saab murtud sel reedel, 24. septembril, kui Tallinna rokiklubis Tapper esineb oma Balti minituuri raames tunnustatud Austria black/death metal’i ansambel Belphegor, soojendajaks kohalik Goatsmegma. Minu küsimustele vastas 1991. aastal asutatud Belphegori laulja ja kitarrist Helmuth Lehner.

Kuidas on praegune pandeemia mõjutanud Belphegori ja teid isiklikult?

Võimaluseta reisida ja tuuritada tunnen end, nagu oleks mu elueliksiir ära varastatud. Ma ei nõustu paljude uute piirangutega, mõned neist on täiesti ajuvabad. Ma pole näinud midagi muud tõeliselt muretsema panevat peale valitsuste liigse soovi kõike kontrollida. Valitsuste kriitikavabast ülistamisest on koroonakarantiini ajal kujunenud justkui uus religioon.

Mina isiklikult olen õppinud neil aegadel inimeste käitumist jälgides väga palju karjamentaliteedi kohta ning pidanud tõdema, et inimestel puudub suutlikkus suhtuda skeptiliselt valitsuste ja meedia propagandistlikult ülesköetud hüsteeriasse. See olukord on kestnud juba liiga kaua, see peab lõppema... Meie bändi puhul läks suur osa seeläbi tekkinud sisemist viha uue albumi tegemisse.

Belphegorile pole olnud kunagi võõras vastuolulisus. Palju on räägitud näiteks sellest, et 2016. aastal jäi teie Venemaa kontserdituur pooleli, kui üks Venemaa valitsusametnik ründas bändi füüsiliselt Peterburi lennujaamas.

Ma ei usu, et see seik oleks Belphegori ajaloos väga oluline, kuna me oleme tsensuuri ja vastuseisu kohanud juba alates aastast 1991, mil alustasime. See käitumine, millega 2016. aastal kokku puutusime, on lihtsalt näide sellest, mille vastu oleme alati seisnud. Me ülistame jumalavastast ja eluvastast loovust ning oleme alati kaldunud nihilismi poole.

Mis küll on juhtunud individuaalsuse ja sõnavabadusega? Ühiskond on muutumas üleliia tundlikuks. Ma ei toeta tsensuuri ega uut nõiajahti, mille nimeks «tühistamiskultuur». Isiku- ja loomevabadus ei tohiks olla piiratud üksnes seetõttu, et viis, kuidas keegi seda vabadust kasutab, võib riivata kellegi kolmanda tundeid.

Me tegime oma eelmisel albumil «Totenritual» (2017) loo nimega «Swine Fever – Regent of Pigs» (tõlge: «Seapalavik – sigade valitseja») just täpselt selliste inimeste kohta. Pealkiri räägib enda eest.

Miski ei sunni meid muutuma. Mõned vihkavad seda, mida me teeme, mõned on solvunud, kuid mind see ei häiri, ma ei ole preester, kelle poole palvetada, ega ela selleks, et kõigi meele järele olla.

Viimane kord, kui Tallinnas mängisite, oli aasta 2009, kontserdipaik oli sama, rokiklubi Tapper. Mida võivad inimesed seekord teistsugust näha ja mida te ise eeldate, olgugi et nii kaua aega on möödas?