The Boondocks: muusika sünnib peast ja kõikjalt ümberringi

Ansambel The Boondocks. Vasakult paremale Karl Kevad, Villem Sarapuu, Romet Mägar, Hendrik ­Tamberg. Foto: Elis Jurkatam

Selgelt eristuva helikeelega indie-bänd The Boondocks on omamoodi fenomen. Justkui underground-bänd, mis on kogu aeg pildis, kõlab sagedasti raadiojaamades, esineb kõigis kodulähedastes kontserdipaikades ning satub alatihti ühe või teise tuttava kaudu vestlusteemaks. Aga miks nad on ja justkui ei ole ning mida nad täpsemalt teevad ja plaanivad, ei tea öelda keegi peale nende endi. Minu vestluspartneriks olid vahetult enne nende neljanda stuudioalbumi «Soup Can Pop Band» ilmumist kitarrist ja laulja Villem Sarapuu, kitarrist Romet Mägar ning trummar ja taustalaulja Karl Kevad. Leppisime kokku, et sinatame.

Bändi tegemist alustasid poisid juba 2012. aastal Pärnus, kuigi esiotsa oli kollektiiv pisut teistsugune kui praegu.

«Üks inimene, kes ammu enam meie koosseisus ei ole, pakkus mulle 2012. aastal välja, et võiks bändi tegema hakata. Ma otsisin Villemi juurde ning see inimene otsis Hendriku juurde, ja kuidagi leidis tee meie juurde Romet. Ühel hetkel kadus see tüüp ära ja meie hakkasime bändi tegema,» alustas Karl vestlust bändi asutamise looga.