Mu ees on supp, ent ma eelistaksin praadi

Ansambel The Boondocks Foto: Martin Lauri

Inglise indie rock-bänd Bloc Party avaldas 2005. aastal albumi «Silent Alarm». See tol hetkel veel üsna tundmatu bänd seadis selle albumiga indie-rock’i lati erakordselt kõrgele ning ühtlasi rikkus mind jäädavalt, kui ma seda ühel hetkel hilisemas elus kuulsin, sest ma pole sest ajast saati indie rock’i sama pilguga vaadata suutnud. Ometigi õpetas see album mind armastama post-punk-revival’it – taaselustatud garaažiroki ja new wave-muusika segu, kus pole justkui grammigi post-punki, kuid mis oma tempokuses ja kordustes on siiski üsna võluv.

Kahjuks ei saa ma sama öelda The Boondocksi neljanda täispika stuudioalbumi «Soup Can Pop Band» kohta. Sel on oma hurm, ent sel domineerib liialt nii selgelt eristuv hiliste nullindate indie rock’i vaib, mis lasub kogu albumi kohal nagu sünkmustjalt raske vihmapilv. Sellest, et minevikus loodud piire eelnevate albumitega võrreldes pisut nihutatud on, jääb siinkohal väheks.

«Soup Can Pop Band» mõjub The Boondocksi varasema loomingu kõrval seetõttu üsna rõhuvana.