Karl Robert Saaremäe kehastub Miksteatri uues lavastuses Maestroks

Miksteatri lavastus «Maestro». Foto: Plakat

Algselt jaanuaris, siis aprillis esietenduma pidanud lavastus kohtub publikuga viimaks septembri lõpus. 28. septembril kell 19 esietendub Kaja Kultuurikeskuses Miksteatri lavastus «Maestro», mille autor-lavastaja on Kaido Rannik, kunstnik Triin Simson, koreograaf Christin Taul, muusikaline kujundaja Mihkel Tomberg, valguskunstnik Aleksandr Mirson ja videokunstnik Carmen Seljamaa. Laval on Karl Robert Saaremäe ja Karl Edgar Tammi.

Dirigent ja helilooja Maestro ja tema teener valmistuvad õhtuseks kontserdiks. Sel õhtul ei lähe aga kõik nii nagu tavaliselt. Lisaks muudele sekeldustele käivad Maestrol aeg-ajalt tohutud peavaluhood. Need on nii piinavad, et viivad ta justkui teise maailma, kus reaalsus on pea peale pööratud. Maestro saab teada, et tal on ajukasvaja.

Olgugi, et lugu on ühe mehe meeleheitlikust võitlusest elu eest, ei ole see üdini traagiline ja masendusse laskuv, vaid pigem vastupidi: humoorikas ja lennukas, üllatusi ja ootamatuid pöördeid täis lavastus, kus vahelduvad reaalne elu ja äraspidine maailm, justkui sürrealistlik maal, milles on mingi reaalsuse nihestus, mingi kummalisuse atmosfäär. Lavastuse üheks märksõnaks on mängulisus. Kui juba minna, siis mitte tingimata surmtõsiselt, vaid ikka mängides. Mis meist alles jääb, kui meid enam ei ole? Kas kunstnik võib leida lunastuse läbi oma loomingu?

Lavastus pillutab vaatajat reaalsuse ja nihestatud maailma vahel. Kaasaegse teatri esteetikale tuginedes põimuvad laval füüsiline teater, koreograafia, visuaalsed efektid ja haarav lugu.

««Maestro» on lugu muusikast, valgusest ja inspiratsioonist. Sellest kuidas pimedus ei ole midagi muud kui valguse puudumine ja kui valgus lahvatab põlema, võib ta täita kogu universumi,» kirjeldab lavastust näitleja Karl Robert Saaremäe.

«Näitlejatele on selline teatritegemine esimene kogemus ja minu arust saavad mõlemad sellega suurepäraselt hakkama,» ütleb lavastaja Kaido Rannik. «See energia, millega nad publikut kaasa haaravad on iseenesest juba vaatamist väärt. Nagu üks kevadist kontrolletendust näinud sõber nentis – see on lavastus kõigile, kel elus on või olnud unistusi. Ja usun, et selliseid inimesi, kes selle alla ei kvalifitseeru, ei ole olemas. Seega kõigile.»

Rannik tõdeb, et idee sellisest lavastusest on tal olnud juba paar-kolm aastat. Selgemaks saigi lugu koroonakevadel, mil tekkis kodus istudes palju aega mõelda, ideid koguda,meeskonda komplekteerida. «Selles loos on tugevalt sees vähi teema. Mitmed lähedased inimesed on pidanud sellele alla vanduma. See lavastus on kummardus kõigile, kes on kunagi pidanud vähiga silmitsi seisma kas ise või oma lähedase inimese kõrval. Pühendan selle lavastuse oma emale,» lisab Rannik.

Saaremäe aga nendib, et lavastuse edasilükkamine on andnud aega asju rahulikult üle mõelda ja kõrvalpilguga distantsilt vaadata. «Proovid on olnud lustakad ja aktiivsed, täis pööraseid pakkumisi, leidmaks looklevat, kehalist, koreograafiat. Me ei kasuta selles lavastuses eriti sõnu ja oleme püüdnud kogu loo füüsiliselt vaatajateni tuua. Selle tõttu on lugu arusaadav kõigile maailma inimestele, kultuurist ja keeleruumist olenemata,» sõnab näitleja.

«Mind vist paeluski sellesse keerisesse hüppama just võimalus teha n-ö füüsilist teatrit. See termin võib vaatajatele hirmuäratav tunduda ja ka meil lugu kokku panna oli alguses keerukas, sest hääl ja kõnetehnika on loo jutustamisel kaunis kerged lahendused, aga lõpptulemus on seda puhtam, selgem ja nauditavam.»