:format(webp)/nginx/o/2021/09/23/14090352t1h88d2.jpg)
Sel laupäeval, 25. septembril esietendub Narva Vabal Laval ning järgmise nädala reedel Tallinna Sõltumatu Tantsu Laval Sveta Grigorjeva uuslavastus «Fakerz». Sellega seoses soovisin tema käest teada saada, kuidas mõtestada tantsu poliitilises kontekstis.
Millest on «Fakerz» (eesti keeles «teesklejad/võltsijad»)? Kuidas tuli kokku nii suur trupp? Kas koreograafi mõte on see päris asi, mida etendajad etendades teesklevad, või saavad koreograafi mõtted päris ja originaalseks asjaks tänu tantsijatele, kes ideed ellu tantsivad?
«Fakerzi» eellane on 2019. aastal Hiiumaa Tantsufestivalil etendunud lühilavastus «Loving the Alien: faking dance», millest võtsid osa sama festivali korraldajad Rauno Zubko, Helena Pihel, Julia Koneva, Siim Tõniste, Kaie Küünal ja Üüve-Lydia Toompere. Nüüd on laval neile lisaks ka Indrek Kornel. Mulle endale on hakanud meeldima suurte kollektiividega töötamine, tahan järgmist lavastust ka kindlasti suuremas koosseisus teha ja siis juba ise ka laval olla.
Lavastus kasvas välja töötoast «Oma naha võltsid suled», kus lõime fiktsionaalseid kehi kasutades eri liikumisviise. Näiteks ma ei ole spetsialist peotantsus, aga mis juhtub, kui tegeleda võltspeotantsu või kokkulaenatud, kehalisel kujutlusvõimel, spekulatsioonil või lausa «kuulujuttudest» kokkupandud stiiliga, võltsides end selle «spetsialistiks»? Mis siis justkui esile kerkib ja kuidas on võimalik seda veel omakorda edasi nihestada ja isegi häkkida, miksida, queer’ida? Sarnase printsiibiga võõrastades tuttavat, võib leida omasest võõrast.
Kuidas te tehnikaid ja liikumisviise etenduses kväärite ehk heteronormatiivsust kritiseerite?
Queer on siin esmalt positsionaalsus normatiivse suhtes, millel pole kindlat vormi. Aga mis saab tantsust siis, kui mõelda sellest näiteks mingile tehnikale omase ühtse essentsita-olemuseta identiteedist-elust? Mitte pelgalt eneseväljendusest? Tantsulavastus tegeleb esmalt ikkagi liikumise queer’imisega: mingi stiili viljelemiseks ei pea ilmtingimata olema truu selle enim kasutusel olevate stereotüüpide kaudu.
Kaasaegset etenduskunsti-tantsu peetakse üldiselt väga eesrindlikuks normatiivsusega «võitlemisel». Minu arusaama järgi kipub see aga üpris tihti just iseennast sellesama kriitilise pilgu alt välja jätma. Hiljuti käisin vaatamas SAAL Biennaali raames Kate McIntoshi lavastust, kus katusmõiste oli «keha». Seal räägiti erinevatest kehadest ja erinevuse ilust – öeldi, et maailm on muutumas. «The change is coming,» lauldi.
Samal ajal oli laval vaid kolm visuaalselt üpris sarnast modellimõõtu valget naist. Selline ühte ideed jutlustava ja hoopis teist näitava vaheline ebakõla on tüüpiline näide, kuidas kaasaegses etenduskunstis serveeritakse publikule sotsiaalse õigluse ideid. Aga kas sedasi päriselt manatakse välja seda oodatavat muutust mitte pelgalt sõnas, vaid ka tegudes – tolle etenduse põhjal ma küll kahtlen selles sügavalt!
Teisalt muidugi kerkib siin küsimus, kas nn uue eetika või lihtsalt poliitilise korrektsuse huvides peakski lavale laskma ka selle ühe kohustusliku lühikese, paksu, mustanahalise, naise või venelase. Näidates sedasi oma näilist poliitilist korrektsust, aga tõenäoliselt pigem pealiskaudset kui sügavat poliitilist tundlikkust? Kui lähemalt vaadata, leiab kaasaegses etenduskunstis küllaga pigem näilist poliitiliselt tühja bla-bla-blaad ja pseudo-inklusiivsust, nii Eestis kui ka mujal. Ja kriitikud samal ajal jahuvad midagi tabavatest ja vahvatest kujunditest...
/nginx/o/2021/09/23/14090354t1h61f0.jpg)
Nigeeria tänavapopi laulus «Fakerz» kõlavad read, et tänapäeval on kõik lava, armastus ja elu on võltsid. Mida sa oled võltsi ja autentse dialektikast mõelnud?
Ma ei usu näiteks, et saame tõesti midagi feikida. Feikides teeme ikkagi midagi «tõelist», isegi kui see ei ole asi, mida me arvame, et teeme. «Päris» on umbes samasuguse kaaluga mõiste nagu eelmisel aastakümnel luules ekspluateeritud «uussiirus». Siiras kunst – mis asi see veel on? Ja kui laiendada seda üldse elule laiemalt, siis kellegi siiraks nimetamine on tegelikult püüe diskrediteerida teatud elamise-olemise viise, tõstes ühed normaalsuse ja «pärisolemise» pjedestaalile, öeldes teistele, et teie olete friigid ja nii olla ei või, ei saa, minge häbenege nurgas.
Kas näiteks sarimõrvar või pedofiil pole ka siis mingis mõttes siirad? Nad ju järgnevad oma tungidele ja on vastavuses oma nn sisemise sarimõrvari või pedofiili tunnetusega? Nii et küsimus, kas keegi on siiras või päris, on suures osas pigem ebahuvitav ja väga problemaatiline.
Autentsus tantsus on ka huvitav nähe, on isegi olemas töötoad, kus tegeldakse «autentse liikumise» otsimisega. Huvitaval kombel näevad kõik selles osalejad üsna sarnased välja ja liiguvad ka üpris ühtemoodi. Tulemus on minu meelest äärmiselt küsitav, sest lõpuks taandutakse ikkagi essentsialismi, sest miks näevad nn autentsuse otsingud lõpuks nii ühesugused välja? Muide, üks küsimus sulle ka: mis sa arvad, mis asi võiks olla feikimise feikimine?
Feikimise feikimine – sõltub, kas mõelda teesklusest või võltsimisest, aga võltsimise puhul on see kellegi ettekujutluse järeleaimamine, mis omakorda nõuab kujutlusvõimet. Näiteks mul on sõber kunstnik Kadi Estland, kes sajandivahetusel tegi performance’i-gruppi Valie Export Society, mis taasesitas austria kunstniku Valie Expordi aktsioone 1970ndatest, näiteks «Tap and Touch Cinema» («Patsutamise ja katsumise kino»), kus naisel on seljas kast, kuhu saab läbi eesriide panna käed ja katsuda kunstniku rindu.
Aga eesti kunstnikud ei teadnud täpselt, et Valie Export seadis neile «seanssidele» ajapiirangu, nii et Tallinnas katsuti kunstnike rindu, kui kaua keegi söandas. Kui Austrias kritiseeris kunstnik väga levinud pornokino kultuuri, siis VESi fookuses oli taasiseseisvunud Eesti kultuuriruum, kus kõike müüdi seksualiseeritud naise kujutisega. Nii et see feigi (kuna ei tuntud algupära, vaid aluseks võeti vaid pilt) feikimine (rekontekstualiseeritud aktsioon) oli päris originaalne.
Aga sulle tagasi: kas sarimõrvar või pedofiil on «autentne» oma kuritegusid sooritades või vahest hoopis mingis muus situatsioonis? Kas autentsusekriitika tehnika pole just sellist essentsialismi välistada? Või kui «autentse liikumise» väljundid on nii üheülbalised, kas siis selle viljelejate sõnum on, et me olemegi kõik üsna ühesugused ja igasugune variatiivsus on fantaasia teistsugususe võimalikkusest, millele autentsuse tähist ei laiene?
Seda ma ütlengi, et lõpuks jõuame autentsuseotsingutega väga veidrate konstruktsioonideni, à la spekulatsioonid sarimõrvari siirusest. Aga see on ju lihtsalt lollus. Mida me tegelikult püüdleme, kui otsime siirust? Tulles tagasi nn autentse tantsu juurde: täpselt nii tajun mina ka seda, et need otsingud välistavad tegelikult võimalikkuse teistsugususeks.
Paradoksaalsel kombel tahavad autentse liikumise viljelejad vist aga näidata, et me kõik oleme erinevad ja ilusad selles erisuses, aga kuskil me «sees» on olemas liikumine, mis on õige ja loomulik. Sellepärast «Fakerz» ütlebki: me ei tea ega otsigi eriti, mis on päris. Püüda vältida momenti, mil me oskaks või tahaks öelda: näe, «tegelikult käib nii».
/nginx/o/2021/09/23/14090353t1h532d.jpg)
Eelmisel aastal tõid välja soolo «Tekhne», kus liikusid laval koos liikumisega ja Martin Kirsistega, kes oli kogu etenduse laval helipuldis heliloojana ning tuli lavale ning esitas dragis Robini «I’m not dancing with myself». Inimesed on alati seoses ümbritsevaga, vastavalt sellele mingis positsioonis – seda on korratud 20. sajandi mõtteloos palju kordi ja see idee on tänaseni käibele jäänud. Eelmises etenduses viitasid veel tantsurevolutsionäär Yvonne Rainerile, kes oli üks mõttelistest dialoogipartneritest. Kellega uues etenduses dialoogis oled?
Kõige rohkem olen praegu dialoogis tantsumõtleja Daniel Blanga Ghubbayga, kes võtab eesmärgiks mõelda liikumisest kui mitte pelgalt eneseväljendusest, vaid omaette emantsipeerunud ja autonoomsest elust. See on ka üks «Fakerzi» keskne mõte. Mis saab siis, kui me ei tegele tantsus niivõrd oma subjektsuse väljendamisega, vaid võtame tantsu, stiili või tehnika ja tantsime sellega koos – kas siis võiks see tants omandada ka mõnevõrra poliitilise mõõtme?
Kas sel juhul võiks mõelda sellest tantsust kui maailma teisega jagamise harjutamisest? Kas me saame isegi emantsipeerida liikumise ja olla võrgutatud rohkem tehnikast kui kehast, läbi mille tants meile nähtavale ilmub? Hästi keeruline kirjeldus, aga praktikas on see olnud väga lõbus protsess. Mulle tundub, et «Fakerz» on üks helgemaid ja naljakamaid lavastusi, mida ma kunagi olen teinud. Ju siis teeb oma maailma jagamine teistega ikka rõõmsaks.
«Fakerz» esietendub Narva Vabal Laval. Alles see teatrimaja ehitati ja nüüd tahetakse sulgeda. Mida sa lavastajana sellisest ebastabiilsusest isegi uute kultuurimajade rahastuses arvad?
Tahaks äärmiselt küüniliselt sedastada, et noh, Narva Euroopa kultuuripealinna trummid läksid, nii et mingu Narva Vaba Lava sulgemise pulgad ka, mis? Mind rõõmustas väga, kui kolm aastat tagasi avati Narva Vaba Lava. See oli märgiline sündmus, ja mitte ainult sümboolsel tasandil: Eesti näitas sellega, et riik jõuab lõpuks ka Narva!
Olgem ausad, Tallinnas ei juhtuks mõne teatri sulgemisega suures plaanis tegelikult mitte midagi, linn peaaegu et uputab kultuuriga, eriti võrreldes näiteks Ida-Virumaaga. Asi pole ainult meie poliitikute suhtumises kultuuri, siin on selge regionaalse ebavõrdsuse aspekt. Kas Narva inimesed ei vääri ligipääsu kultuurile? Tahaks lausa küsida meie poliitikutelt, kas Narva ikka on Eesti. Sest mulle näib küll aina enam ja enam, et narvakad on endiselt omaette linnriigis, kuigi maksavad makse ja on selle riigi kodanikud. Nii et jagame oma ressursse ikka Narvaga ka, kallid poliitikud!
Lõppkokkuvõttes toob see Eesti riigile kui tervikule – ja mitte ainult narvakatele – ka kasu. Jagamine teeb õnnelikuks! Platsi ei ole vaja mitte puhtaks lüüa, vaid hoopis tekitada.
Sveta Grigorjeva
Sündinud 16.01.1988
Koreograaf, tantsija ja luuletaja
25. septembril esietendub Narva Vabal Laval Grigorjeva uuslavastus «Fakerz»; Tallinna etendused 1., 2., 26. ja 27. oktoobril kell 19 Tallinna Vaba Lava saalis
/nginx/o/2015/03/31/3922905t1h8c87.jpg)