Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Sveta Grigorjeva: «Oma maailma jagamine teistega teeb ikka rõõmsaks»

Sveta Grigorjeva leiab, et «FAKERZ» on üks helgemaid ja naljakamaid lavastusi, mis ta on senini teinud. FOTO: Maria Obermeier

Sel laupäeval, 25. septembril esietendub Narva Vabal Laval ning järgmise nädala reedel Tallinna Sõltumatu Tantsu Laval Sveta Gri­gorjeva uuslavastus «Fakerz». Sellega seoses soovisin tema käest teada saada, kuidas mõtestada tantsu poliitilises kontekstis.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Millest on «Fakerz» (eesti keeles «teesklejad/võltsijad»)? Kuidas tuli kokku nii suur trupp? Kas koreograafi mõte on see päris asi, mida etendajad etendades teesklevad, või saavad koreograafi mõtted päris ja originaalseks asjaks tänu tantsijatele, kes ideed ellu tantsivad?

«Fakerzi» eellane on 2019. aastal Hiiumaa Tantsufestivalil etendunud lühilavastus «Loving the Alien: faking dance», millest võtsid osa sama festivali korraldajad Rauno Zubko, Helena Pihel, Julia Koneva, Siim Tõniste, Kaie Küünal ja Üüve-Lydia Toompere. Nüüd on laval neile lisaks ka Indrek Kornel. Mulle endale on hakanud meeldima suurte kollektiividega töötamine, tahan järgmist lavastust ka kindlasti suuremas koosseisus teha ja siis juba ise ka laval olla.

Lavastus kasvas välja töötoast «Oma naha võltsid suled», kus lõime fiktsionaalseid kehi kasutades eri liikumisviise. Näiteks ma ei ole spetsialist peotantsus, aga mis juhtub, kui tegeleda võltspeotantsu või kokkulaenatud, kehalisel kujutlusvõimel, spekulatsioonil või lausa «kuulujuttudest» kokkupandud stiiliga, võltsides end selle «spetsialistiks»? Mis siis justkui esile kerkib ja kuidas on võimalik seda veel omakorda edasi nihestada ja isegi häkkida, miksida, queer’ida? Sarnase printsiibiga võõrastades tuttavat, võib leida omasest võõrast.

Kuidas te tehnikaid ja liikumisviise etenduses kväärite ehk heteronormatiivsust kritiseerite?

Queer on siin esmalt positsionaalsus normatiivse suhtes, millel pole kindlat vormi. Aga mis saab tantsust siis, kui mõelda sellest näiteks mingile tehnikale omase ühtse essentsita-olemuseta identiteedist-elust? Mitte pelgalt eneseväljendusest? Tantsulavastus tegeleb esmalt ikkagi liikumise queer’imisega: mingi stiili viljelemiseks ei pea ilmtingimata olema truu selle enim kasutusel olevate stereotüüpide kaudu.

Kaasaegset etenduskunsti-tantsu peetakse üldiselt väga eesrindlikuks normatiivsusega «võitlemisel». Minu arusaama järgi kipub see aga üpris tihti just iseennast sellesama kriitilise pilgu alt välja jätma. Hiljuti käisin vaatamas SAAL Biennaali raames Kate McIntoshi lavastust, kus katusmõiste oli «keha». Seal räägiti erinevatest kehadest ja erinevuse ilust – öeldi, et maailm on muutumas. «The change is coming,» lauldi.

Samal ajal oli laval vaid kolm visuaalselt üpris sarnast modellimõõtu valget naist. Selline ühte ideed jutlustava ja hoopis teist näitava vaheline ebakõla on tüüpiline näide, kuidas kaasaegses etenduskunstis serveeritakse publikule sotsiaalse õigluse ideid. Aga kas sedasi päriselt manatakse välja seda oodatavat muutust mitte pelgalt sõnas, vaid ka tegudes – tolle etenduse põhjal ma küll kahtlen selles sügavalt!

Tagasi üles
Back