Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Kõrbeprohveti narkootilised ökonägemused

Frank Herbert, «Düün». FOTO: Raamat

Vähetuntud ja algaja ulmekirjanik Frank Herbert hakkas liivaluidete vastu huvi tundma 1950ndate keskel. Ta oli sündinud 1920. aastal, teeninud II maailmasõja alguses USA mereväe ehituspataljonis fotograafina, abiellunud, lahutanud, abiellunud uuesti ning avaldanud oma esimesed ulmejutud 1952. aastal. Ta töötas ajakirjanikuna Californias, kui sai 1953. aastal ülesandeks kirjutada artikkel Oregoni ranniku liivaluidetest. Tegu oli hiiglaslike düünidega, mis edasi liikudes katsid tihti kinni suured põhja-lõunasuunalised kiirteed. Düünide ökoloogia kohta üha rohkem lugedes sai Herbert aru, et materjal on liiga mahukas artikli või ka lühijutu jaoks mõnda ulmeajakirja.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

1950ndate keskel ilmus ta esimene, tuleviku­ökoloogiateemaline ulmeromaan, mis pälvis positiivseid arvustusi, kuid mitte erilist lugejamenu. Selle kirjutamise kõrvalt luges ta end üha rohkem sisse kõrbeökoloogia teemasse, meenutades hiljem, et luges kokku läbi üle 200 seda valdkonda puudutava raamatu. Samal ajal ajal hakkas ta huvi tundma mitmesuguste kõrbekultuuride ja sealsete kogukondade eluviisi vastu. Ja mitte ainult araabia-berberi kõrbekultuuri, vaid ka Navajo või Kalahari kõrbe asukate eluviisi vastu.

Talle avaldas tohutut muljet, kuidas Kalahari kõrbe elanikud hoidsid ja väärtustasid joogivett kui sellist. Lisaks huvitus ta sel perioodil filosoofiast, zen-budismist ja eri religioonidest, kuna mitmed neist olid alguse saanud just kõrbeühiskondades. Ka šokeerisid teda kord USA läänerannikut mööda sõites rannas nähtud tohutud plastprügi lademed, praktiliselt hävimatu loodusreostus.

Nii polegi ime, et kõik need teemasid sulasid kokku ta esimeses teoses romaanitsüklist, mis pidi talle tooma ülemaailmse kuulsuse. Käsikiri sai oluliselt mahukam kui tollal keskmise kommertsliku ulmeromaani puhul tavaks. Juhtiva teadusfantastika ajakirja Analog legendaarne peatoimetaja John W. Campbell otsustas selle avaldada kahe eraldi järjejutuna. Esimesena ilmus detsembrist 1963 veebruarini 1964 ajakirjas lühem romaan «Düüni maailm», millest hiljem sai «Düüni» esimene osa. Jaanuarist maini 1965 ilmus viieosaline järjejutt «Düüni prohvet», mis oli laias laastus hilisema romaani teine ja kolmas osa.

Kahe järjejutu peale kokku pandud mahuka romaani lükkas tagasi kakskümmend kirjastajat, üks moka otsast mööndes, et «võib-olla teen ma oma karjääri suurima valeotsuse», kuni lõpuks autoremondi manuaale kirjastav Chilton Books käsikirja vastu võttis, pakkudes autorile romaani kõvakaanelise tellisena avaldamise eest 7500 dollarit avanssi pluss hilisemat protsenti müügitulult.

Kuigi juba esimene Analogi järjejutt «Düüni maailm» oli kandideerinud romaani kategoorias prestiižsele Hugo auhinnale, pälvis selle ja äsja asutatud Nebula preemia siiski alles «Düüni» tervikversioon. Romaanist ei saanud kohe bestsellerit, mis oleks lubanud kirjanikul vabakutselise põlve nautima hakata. Aga pärast esimese järje «Düüni messias» (1969) avaldamist oli ka «Düün» üha enam ökoloogia, narkootikumide, araabia kõrbereligioonide, zen-budismi jmt teemadele keskenduva lääne meedia huviorbiiti tõusnud ning aegapidi pehmekaaneliste väljaannetena menu­romaaniks muutunud, mida lugesid hipid, tudengid ülikoolilinnakutes, kliimaaktivistid ja kõik need, kelle jaoks järsku oli tähtis mõista, kuidas araabia maad hakkasid manipuleerima oma naftaressurssidega.

Tagasi üles
Back