Nädala seriaal ⟩ Rinnapiimaga kaasa antud privileegi kroonikad

Prints Philip (Tobias Menzies) ja kuninganna Elizabeth II (Olivia Coleman) seriaali 4. hooajas. Foto: Seriaalikaader

Pole just palju perekondi, kelle käekäigust oleks pööbel rohkem huvitatud kui Briti kuningapere omast. Mitu põlvkonda Windsoreid, kes on rahvale alati nii lähedal, kogu aeg olemas, alati esiplaanil, ent ometi nii hoomamatus kauguses, mattunud oma varjatud intriigidesse, varjunud oma rinnapiimaga kaasa antud privileegi nagu siidjasse suletekki. Inimesed kas vihkavad neid või jumaldavad neid, kuid üks on kindel: miski kogu perekonna juures on nõnda paeluv, et raske on ka mujale vaadata.

Seda tõestab ka 2016. aastal loodud ning ülimenukaks osutunud draamasari «Kroon» («​The Crown»), mis annab võimaluse piiluda suletud uste taha, sõna otseses mõttes kuninganna sängi ning osa saada intriigidest, mida institutsiooni poolt meeleheitlikult maha püütakse vaikida, et rahvale vaatamiseks ja imetlemiseks jääks alles vaid piltilus unelm kuninglikust elust.

Kuid «Kroon» justkui sülitab kõigele, mida kuningakoda taotleb. Kõik, mis on kole, mitte näitamiseks mõeldud ja mahavaikitud, vandenõudeks tembeldatud, on Peter Morgani suurseriaalis päevavalgele tiritud – mitte siidvalged linad, vaid must pesu. «Kroon» ei pinguta seejuures just üleliia, et maalida kõigile kaudselt tuttavatest inimestest ilusat pilti. Vastupidi, kuningaperet on siin kohati kujutatud pea groteskselt: nad on õelad, pettekujutelmadest haaratud, kõrgid ja osa neist on suisa teeskluseta täielikud sitapead.