Mees, kes on alati tahtnud enne kontserti laval ärgata

Kontrolli alt väljas: A Place To Bury Strangersi live. Foto: Heather Bickford

New Yorgi meloodilisel müra-rock’i bändil A Place To Bury Strangers tundub olevat Eestis üksjagu fänne. Vähemalt mu Facebooki voo järgi on tekkinud selline tunne. Loomingu peatoimetaja Indrek Mesikepp igal juhul on kindlasti.

Kas nad on maailma parim ja originaalseim bänd, selles osas ei oska praegu kindlat seisukohta võtta, aga hea noise-rock’i mõnufaktor on neis olemas küll. Selline, mis võib meenutada Jesus and Mary Chaini, natuke Spacemen 3, korraks visata sisse The Cure’i või Siouxsie and the Bansheest, aga ka lääneranniku uue psühhedeelia bände à la Moon Duo. Domineeriv värv nende puhul võiks olla must. Pärast nende kontserti võiks inimesel olla see parimat sorti tunne, mida ainult ühelt rock’-kontserdilt võiks saada, et sinuga oleks justkui põrandat pühitud ja riided selle tõttu pärast natuke räpased. Rääkisin bändi põhimehe, kitarristi ja laulja Oliver Ackermanniga, kes muide veab ka asjatundjate seas hinnatud efektiplokkide tootjat Death By Audio.

Te andsite äsja välja uue lühialbumi «Hologram». See on väga hea. Kompaktne. Kõlab otsekohesemalt kui teie viimased albumid. Miks sellist teed läksite ja mitte vastupidist, minna abstraktsemaks, eksperimentaalsemaks, kaduda veel rohkem kuhugi ära?