Religioosne erootika: ihulise ja taevalise armastuse vahekord

Jumalateotuse eest kohtu alla sattunud Benedetta ning tema noviitsist armastaja Bartolomea (Daphne Patakia). Foto: Filmikaader

Usk on alati intrigeeriv, kuid kahtlemata ka üsna tundlik teema, millest on raske kirjutada või seda kujutada niimoodi, et see kedagi ei riivaks. Ometigi peaks seda lihtsustama ajaloolistest allikatest lähtumine, tegelikult elanud köitvate tegelaste ellu süüvimine, mille kaudu esitada usu tegelikkust või vaoshoitud kriitikat.

Just selline näib olevat Paul Verhoeveni «Benedetta» ambitsioon, ent kas see Venemaa kultuuriministeeriumi poolt ära keelatud, erootikat ja ususümboolikat seganud linateos selleni ka tegelikult küündis?

Benedetta (Virginie Efira) on lapsena kloostrisse usaldatud noor naine, kelle vanemad oma kõigutamatus usalduses Jumalasse uskusid, et nende lapsukesel on jumalikud võimed. Teeseldes, et Jumal on teda imekombel õnnistanud, nagu ta vanemad sünnist saati on väitnud, alustab nunn Benedetta 18 aastat pärast kloostrisse asumist seal halastamatut võimuvõitlust tõestamaks, et just tema on Jeesuse mõrsja – Jumalast väljavalitu, taevast õnnistatud neitsi, keda on jumalasõnas õnnistatud ning kellele on usaldatud kõik teadmised Jumala plaanidest, mida ta maa peal kuulutama peab.