K, 30.11.2022

ARVUSTUS ⟩ Tähenduse säärejooks viib masinate südameni

Juhan Raud
, toimetaja
Tähenduse säärejooks viib masinate südameni
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Gabriele Beveridge’i ja Marge Monko «Suur teeskleja» Kai kunstikeskuses. Näitusevaade.
Gabriele Beveridge’i ja Marge Monko «Suur teeskleja» Kai kunstikeskuses. Näitusevaade. Foto: Mari Volens

PÕLEV KROOM. Marge Monko ja Gabriele Beveridge’i ühine näitus «Suur teeskleja» vaatab kriitiliselt naiselikkuse koode.

See näitus on ilus, stiilne ja meeldivalt perversne. Marge Monko ja Gabriele Beveridge’i ühine väljapanek «Suur teeskleja» Kai kunstikeskuses uurib eelmise sajandi reklaamivitriinidest inspiratsiooni ammutades seda, kuidas mõjuvad meedia ning erinevad soolised kujutlusviisid inimese psüühikale 21. sajandi ülevalgustatud maailmas. Humanitaarteadustes tehakse juba pikka aega vahet bioloogilise soo («sex») ja sotsiaalse soo («gender») vahel – põhimõtteliselt võikski öelda, et «Suur teeskleja» võtab viimase ja hajutab selle põnevalt mööda inimlikke (sise)maastikke laiali.

Kogu näitus on kõhedust tekitavalt masinlik ja samas ka ebamääraselt erootiline.

Kohe saali ­sisenedes püüab pilku mannekeenijalgadest ­tehtud biheeliks, Beveridge’i installatsioon «Valing», mis annab omamoodi kujund­liku võtme kogu näituse mõistmiseks: kroomitud jalgadest on saanud kood. Mõlemad kunstnikud uurivad ühise koodi abil reklaamimaailma märkide, naisekeha ning mitmesuguste ihade keerukaid vastastikuseid suhteid. Nad võtavad need suhted justkui algelementideks koost ­lahti ning mängivad need siis omakorda ümber – leitud mannekeenijalad ning kehaosi meenutavad klaasjad vormid kohtuvad looduskatastroofide, ihaldatud sukkpükste ja psühhoanalüüsiga. See kõik annab Monkole ja Beveridge’ile võimaluse kliinilise, distantseeritud pilguga vaadelda ka naiselikkuse sotsiaalset konstrueerimist üldisemalt. Kogu näitus on kõhedust tekitavalt masinlik ja samas ka ebamääraselt erootiline.

Biheeliks? Kroomitud jalgadest on saanud kood. Gabriele Beveridge’i ja Marge Monko ühisnäitusel on naise jalad sagedane motiiv.
Biheeliks? Kroomitud jalgadest on saanud kood. Gabriele Beveridge’i ja Marge Monko ühisnäitusel on naise jalad sagedane motiiv. Foto: Mari Volens
Marge Monko teosed seeriast «Vaateaknad 2014–2021».
Marge Monko teosed seeriast «Vaateaknad 2014–2021». Foto: Mari Volens

Gabriele Beveridge’i töödes läheks justkui omavahel sassi orgaaniline ja anorgaaniline – esemed muutuvad veidralt ihaldusväärseks, afekt muutub materiaalseks, omandab füüsilisuse, isegi geoloogilisuse. Väline maailm kirjutab sisemist üle. Marge Monko kunstnikupilk on jahedam, tehnilisem ja distantseeritum, kuid seda kompromissitum oma kriitikas – ta ei anna otsesõnu hinnanguid, ent ometi tekitavad ajaloolised fotod ja fotogrammid näituse konteksti panduna vaatajas teatavat ebamugavust. Olemasolevad tõlgendused ei sobitu siia hästi – näitusekülastaja peab need oma peas uuesti ümber mõtestama.

Ihade suunamine

Mõlema kunstniku teosed ähmastavad ka piire elusa ja elutu ning liikuva ja liikumatu vahel. Näiteks Marge Monko ajalooliste fotode seeria hävitatud ja hävitamata poevitriinidest, mis püüavad väga täpselt kinni ühiskondliku elu tontlikkuse, annab suurepäraselt edasi, kuidas poeaken on see paik, kuhu inimene oma ihad suunab. Kuid kas need ihad on staatilised või dünaamilised? Foto kui meedium teeb juba olemuslikult kõik liikumatuks: see tarretab, külmutab – või «immobiliseerib», kui soovite.

Gabriele Beveridge’i installatsioon «Hõre õhk».
Gabriele Beveridge’i installatsioon «Hõre õhk». Foto: Mari Volens

Beveridge’i läikivad, ­säravad ja klanitud veidrad installatsioonid sobivad selle stiliseeritud maailmaga väga hästi. Tema klaasist installatsioon «Pesa», mis on samuti tehtud muu hulgas poeriiulitest, mõjub keset kunstikeskuse saali tardunud plahvatusena ning justkui kutsub end segi peksma – ­muidugi vaid mõttes. Ent seesugused vägi­valdsed impulsid osutavad ­hästi ka näituse teisele ­olulisele suunale – kõik pealtnäha stabiil­ne pannakse liikuma. Tähendused nihkuvad, kontekstid moonduvad ning näitusekülastaja peas avaneb uute võimaluste ja senisest plastilisemate olemisviiside kataloog.

Marge Monko videoteoses «Sheer Indulgence» ehitatakse suurt semiootilist naine-masinat.
Marge Monko videoteoses «Sheer Indulgence» ehitatakse suurt semiootilist naine-masinat. Foto: Videokaader

Monko videoteos «Sheer indulgence» paneb liikuma sukkpükstes tantsivad jalad. Ka siin teoses ehitatakse harjumuspärastest naiselikkuse märkidest mingit suurt semiootilist naine-masinat, kellel käiks jalg üle põlve nagu mõnel robotiseeritud Sharon Stone’il. Ehkki üks tantsijatest on mees, mis muidugi annab kogu ­masinavärgile toredalt kvääri lisalaengu… Video mõjub korraga häirivalt ja samas ka väga võluvalt. Kas inimestest on saanud mannekeenid või on mannekeenid ärganud ellu?

Võiks ju arvata, et Marge Monko teosed vaatavad minevikku, Gabriele Beveridge’i omad aga tulevikku, kuid ei, päris nii lihtne see siiski pole – ehkki Monko pilk on dokumenteerivam ning Beveridge oma lähenemises spekulatiivsem, on mõlemad kunstnikud kontaktis nii ajaloo kui ka võimaluste ruumiga ning remiksivad või monteerivad neid vabalt oma huvide ja kunstiliste obsessioonide järgi ümber.

Ühiskondlikud mängud

Konservatiivne tõlgendus ­olekski «Suurt teesklejat» vaadata enne­kõike kui kriitikat selle pihta, kuidas maailm naiste kehi esitab ja kasutab (ja sellele paistavad mõlemad kunstnikud aeg-ajalt ka ise oma tekstides viitavat), kuid vahest oleks isegi ­huvitavam küsida, mismoodi erineb näitusesaalis väljapandu igapäevasest, nii-öelda normaalsest naiselikkuse esitusest. Kas ei ole mitte igasugune ühiskondlik naiselikkus, ka see, mida me praegu justkui heaks kiidame, teatud mõttes sotsiaalne mäng, mille tähistajatega võib igaüks meist tegelikult üsna vabalt ringi käia?

Sest kui ühiskondlik, sotsiaalne sugu ongi vaid isevärki kood, siis ei ole praegu kehtiv ühiskondlik olukord mitte norm, vaid lihtsalt ühe võimaliku häkkimise tulemus. Miks me peaks sellega piirduma?

Gabriele Beveridge ja Marge Monko «Suur teeskleja» Kai kunstikeskuses. Näitusevaade.
Gabriele Beveridge ja Marge Monko «Suur teeskleja» Kai kunstikeskuses. Näitusevaade. Foto: Mari Volens

Gabriele Beveridge & Marge ­Monko, «Suur teeskleja»

28. novembrini Kai kunstikeskuses

Märksõnad
Tagasi üles