Suri Heini Paas

Heini Paas Foto: Endel Apsalon

Lahkunud on kunstiajaloolane, pikaaegne Eesti kunstimuuseumi skulptuurikogu hoidja ja Eesti Kunstnike Liidu auliige ning vanim liige Heini Paas.

Heini Rosilda Paas sündis 6. oktoobril 1918. aastal Mõniste vallas Tämbelse talus. Ta õppis Mõniste algkoolis ja Valga Ühisgümnaasiumis. 1938. aastal astus ta Tartu ülikooli filosoofia teaduskonda, kus peaaineteks valis kunstiajaloo ja inglise keele ning 1945. aastal selle lõpetades omandas ka bibliograafi kutse. 1939. aastal astus Heini Paas korp! Indlasse. Teda õpetasid kunstiajaloolased Sten Karling, Armin Tuulse ja Voldemar Vaga. Aastatel 1945–1948 töötas Heini Paas kunstiajaloo kateedri laborandina ning 1950. aastani assistendi ja lääne kunsti lektorina. Nõukogude võimu karmistudes pidi Heini Paas Tallinnasse kolima, kus ta töötas kaheksa aastat Tallinna keskraamatukogu bibliograafina. Alates 1958. aastast töötas ta Eesti kunstimuuseumi skulptuurikogu hoidjana ning aastatel 1978–1985 skulptuurikogu juhatajana. 1969. aastal kaitses ta kandidaadidissertatsiooni skulptor Ferdi Sannamehe loomingust ja sai kandidaadikraadi ning astus Eesti Kunstnike Liitu.

Eesti kunstimuuseumis skulptuurikogu hoidjana töötas ta kogude täiendamisega, mis hõlmas suhtlemist kunstnike ja nende perekondadega, kui ka kogudes olevate teoste uurimisega.

Pühendunud töö tulemuseks oli Eesti skulptuuri tutvustamine näitustel ning hulk uurimuslikke monograafiaid, isikukatalooge, näitusetutvustusi August Weizenbergi (1976, 1987, 1999), Amandus Adamsoni (2006), Albert Eskeli (1988), Ferdi Sannamehe (1961, 1964, 1972, 1974), Jaan Koorti (1983), Edgar Viiese (1979), Herman Halliste (1959, 1985), Enn Roosi (1969), Ernst Jõesaare (1980), Lydia Laas (1983) ja Juhan Raudsepa (1996) loomingust. Tänaseks pakub Heini Paasi pikk elutöö omakorda ainest kunstiajaloo historiograafia uurimiseks, näidates kuidas muutusid 20. ja 21. sajandi alguses kunstiajalookirjutuse fookused, sõnavara ja võimalused kunsti ja kunstnike käsitlemisel.

Heini Paas kirjutas 2013. aastal oma lühieluloo, kus ta märkis, et eriti huvitas teda August Weizenbergi elukäik ning põhjalikult sai keskenduda uurimistööle alles pensionipõlves. Tagasivaates märkis ta, et just otsene kokkupuude kunstiga, mida võimaldas muuseumitöö ja suhtlemine kunstiringkondadega, aitas süvendada kunsti mõistmist ning muutis töö eriti köitvaks. Lisaks oli talle väga oluline pidepunkt kodutalu, mille saatus oli 20. sajandile omaselt muutlik. Kui 1949. aastal küüditatud talunikest vanemad naasid 1956. aastal Mõnistesse, saadi talu tagasi ning see koht jäi Heini Paasile elu lõpuni helgeks puhkusepaigaks. Perekonnas hoiti au sees käsitööd, aga ka rahvalaule ja -jutte, mida ka kirjandusteadlased kogumas käisid.

1983. aastal pälvis Heini Paas Eesti Kunstnike Liidu kunstiteadlaste sektsiooni aastapreemia Jaan Koorti monograafia eest ning 2009. aastal nimetati ta Eesti kunstiteadlaste ühingu auliikmeks. Peaaegu 103-aastaseks elanud Heini Paas oli ja jäi Eesti kunstimuuseumis armastatud kolleegiks.

Heini Paasi ärasaatmine on laupäeval, 2. oktoobril kell 14.30 Tallinna krematooriumis, pärgi palutakse mitte tuua.

Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing

Eesti Kunstnike Liit

Eesti Kunstimuuseum

Eesti Kultuuriministeerium