Rännak inimhinge pimedatesse soppidesse

Rahvusvaheline visuaalteatrilavastus «Prototüüp». Foto: Alan Proosa

Kunstid on inimajaloo vältel olnud üks viise, kuidas avada ja näidata inimhinges leiduvad käänakuid ja varjatud valdkondi. Just see ärgitas mind väisama rahvusvahelist visuaalteatri projekti «Prototüüp», mis tutvustuse põhjal «uurib Jerzy Kosiński loomingulist ellujäämiskunsti ning keskendub loojale, kes sündis trauma tulemusena». Paraku ei öelnud kirjanik Kosiński nimi mulle enne lavastust midagi, vaatama ahvatlesid visuaalteatri vahendid teema avamisel.

Mind võttis vastu tume ruum (Sakala 3 saal), etendus toimus mustas lavaruumis, mida aeg-ajalt ilmestasid videoklipid nägudega, intervjuude lõigud, tugitoolis istuv mees (suur nukk), kes vastas nähtamatule intervjueerijale. Algul hakkas ta rääkima oma (juutidest) vanematest ja lapsepõlvest 1939. aasta Poolas ning tegevus kanduski lapsepõlve.

Pimedal laval olid lapsnukk (peategelane) ja kaks näitlejat (vanemad), maskid ees, mis muutsid nad nukulikumaks, kui oli nukk ise. Lapse identiteedi ja pärast tema füüsilise keha varjamine moodustas enam-vähem poole etendusest, teises osas olid viited intervjueeritava väärastunud seksuaalsusele, mida kujutasid mustal taustal lendavad ja keerlevad valged, naiselikud, ristatud või üksikud jalad, ning lõpuks, viimases episoodis, peategelase ­lavale ilmumine maskis täiskasvanuna, kes horisondil veidralt ja ebaloomulikult liigub.