Tanel Jonas: üritame kogu aeg mõelda mitu sammu ette

Copy
Ugala teatri loominguline juht Tanel Jonas toob lavale Florian Zelleri näiendi «Ema».
Ugala teatri loominguline juht Tanel Jonas toob lavale Florian Zelleri näiendi «Ema». Foto: Elmo Riig

Ugala teatri loomingulise juhi Tanel Jonase käe all jõuab täna lavale prantsuse romaani- ja näitekirjaniku Florian Zelleri 2010. aastal Pariisis esietendunud «Ema». Jonas proovib tänases kummalises ja ettearvamatus pandeemia äärel laveerivas keskkonnas üleval hoida nii koduteatri moraali kui näidata lootuskiirt. Kumbki nendest pole kergete killast.

Tanel Jonas, möödunud aasta teatristatistika oli pisut ehmatav – teatris käidi 40 protsenti vähem kui aasta varem. Aasta jooksul anti 32 protsenti vähem etendusi kui 2019. aastal. Koroonaviirusest tingitud piirangute tõttu oli Eestis 2020. aastal 256 päeva, mil oli võimalik anda teatrietendus. Ei olnud see kerge?

Ütlen ausalt – ei olnud jah. Me võime mõelda igasuguseid Zoome ja veebiteatreid, aga meie kunstivormi on inimeste omavaheline kokkusaamine ühes ruumis juba sisse programmeeritud. Selle järgi hakkad ikkagi väga puudust tundma. Hakkad tundma puudust kolleegidest ja puudust võimalusest teha proovi.

Kuigi ma ise mängin laval vähe, siis sinna perioodi jäi just üks esietendus, kus pidin näitlejana kaasa tegema. Hakkad puudust tundma sellest, et ei saa minna lavale ja mängida. See oli päris keeruline aeg… Kui antaks valida, siis ma rohkem seda ei võtaks.

Pidas Ugala plaane ka veebis mängida?

Mõlgutasime igasuguseid mõtteid. Hakkasime isegi konkreetseks minema, et mida võiks teha. Siis aga jäi see mitmesuguste asjaolude tõttu pooleli ning siis tundus juba, et piirangute periood hakkab ära lõppema. Polnud mõtet, arvasime, et ootame need kolm nädalat või kuukese ära.

See, et publikut üllatada ja kvaliteetset veebiteatrit pakkuda, eeldab üsna korralikku ressurssi ning tehnilisi vahendeid. Lihtsalt seda, et paneme kaamera kuhugi toanurka, ka ei tahtnud – milleks? Sellel pole mingit efekti. Korralikke tehnilisi vahendeid pole väga paljudel Eesti teatritel. Nii et mõtteid meil oli, aga nad jäid kuskile poole peale. Annaks jumal, et seda enam ei tule, aga kui tuleb, siis järgmine kord läheme mõne variandiga lõpuni.

Mida küll tegime, oli see, et tekitasime mõnedest oma lavastustest hästi korralikud mitme kaameraga salvestused. Kui satume jälle analoogsesse olukorda, siis saame neid vähemalt publikule näidata.

Kogu määramatus ja ebakindlus tuleviku ees oli ilmselt terve teatri kollektiivi jaoks suur väljakutse?

Jah. (Pikk paus) Ma arvan, et kõige rohkem väsitaski ära teadmatus. Eriti esimese laine ajal. Teadmatus ja arusaamatus sellest, mis toimub. Üritad kogu aeg ennast rahustada ja ratsionaalselt mõelda, aga sellega tuleb vaeva näha.

Mis kõige suurem väljakutse oli? Normaalse psühhokliima ülevalhoidmine või lootuskiire näitamine?

Mõlemad olid väga keerulised. Kõige teadmatuse juures selget pead hoida ja edasi liikuda meie plaani kohaselt isegi siis, kui me ei saa anda etendusi ega teha isegi proove korralikult. See tundus vahepeal isegi täiesti mõttetu. Näitlejad küsisid, et miks me teeme proove, kui isegi ei tea, millal esietendus tuleb. Hetketi tekkis neil isegi mingisugune pahurus, mitte minu või teatri suhtes, vaid selle olukorra suhtes. Me teeme tööd küll, aga millal seda esitada saame?

Tagasi üles