Kuidas oma abikaasat selili saada?

Kirjanik Peeter Sauter koduses miljöös. Foto: Liis Treimann

Tänavu suvel ilmus kaks keskealise mehe – Peeter Sauteri ja Heino Viigi – kirjutatud romaani keskealistest meestest, mille diametraalselt erineva autorihoiaku ja üldise tundetooni reedavad juba nende pealkirjad: «Surm Bulgaarias» ja «Kõik võib veel hästi minna». Seega sobib neid lugeda üksteise järel. Või koguni läbisegi, mida mina tegingi.

Neid ühendab sarnane intriig. Mõlema keskmes on abielumees, kes pole lahutatud ega lesk, aga tunneb end siiski üksikuna; ta on jäetud iseenese hoolde, hüljatud nagu tool, mida pole majapidamisest veel välja visatud, aga millel keegi enam ammu istuda ei soovi.

Ah, jätkem need abitud ja halesentimentaalsed kujundid, võtkem olukorra kirjeldus vastu mahendavate eufemismideta ning püstipäi, põue pugevat meeleliigutust kangelaslikult trotsides! Ja nimelt: mõlema romaani meespeategelase seaduslik abikaasa on minetanud oma seksuaalse vastutulelikkuse (niivõrd, kui seda on üldse kunagi olnud).

Peeter Sauteri (sündinud 1962) romaani minajutustaja monoloog sumbub selle probleemi üle arutledes tragikoomilisel moel enesesüüdistusse – justkui kliendil, kes avastab pettumusega tagantjärele, et polnud teenuse tarbimise täpseid tingimusi enne selle tellimist endale detailideni selgeks teinud: «Maksta ja keppi mitte saada. [...] Kas abielulepingusse oli kirjutatud? Kasutamisjuhendisse. Ei lugenud väikest kirja. Ei näinud lugeda. Prillid ja. Lepingut polnudki. Vaid varalahususes lepiti kokku» (lk 117).

Selle saatusliku möödalaskmise dramaatilisi tagajärgi raporteerib ta teoses korduvalt masohhistliku detailitäpsusega, sageli verbe kasutamata: «Julia keppimise ajal nagu sõdur lahingu eel. Hambad tangis, kulm kipras» (lk 23). Heino Viigi romaani peategelase leiab lugeja tema vooruslikku joont hoidva kaasa tõttu eest «hingelises ja lihalikus kitsikuses», äratõugatuna, täis «magushaput solvumistunnet» (lk 128), «frustratsiooni ja viha» (lk 5).

Mida teha, et kodus kõige kiuste ikkagi skoorida? Protagonistid püüavad seda teaduslikku probleemi oma (abi)elus lahendada praktilisel moel. Viigi teose peategelase strateegiaks on võtta suhtes paus, hakata hoolitsema oma hinge eest ning otsida kiiremas korras professionaalset abi väljastpoolt, minna vastavatele koolitustele ja raviseanssidele, saada omandatud tarkuse toel paremaks, harmoonilisemaks ja atraktiivsemaks inimeseks.

Sauteri romaani minajutustaja püüab juua iseennast ja oma suhet musta auku. Pole kainet pead, pole probleemi. Tema tegelase jaoks on manustatud alkoholi kogusega põhjuslikult ja proportsionaalselt seotud mitte üks sisemine harmoonia, vaid ka harmoonia paarisuhtes, sest mõlema osapoole suur janu kangete jookide järele näib ainus, mis seda abielu üldse nii kaua koos on hoidnud. Libiidole pole alkoholi mõju partnerite puhul kahjuks proportsionaalne.