AK ⟩ Lahustunud piiridega maailmataju

Eva Koff Foto: Meelis Meilbaum

Kui uni ja pimedus oleks üks ühele seotud, siis võiksidki juuni ööd olla kohe päris-päriselt sellised, mil magajad on ärkvel ja ärkvelolijad magavad ja maailmatajust saab lahustunud piiridega tervik. Eks uni ja unenäod on salapärane nähtus olnud aegade algusest: küll ennustatakse nende põhjal tulevikku, küll käivad šamaanid uneilmaretkedel; ning vähem müstiliselt on olemas täiesti tavaliselt praktiseeritav unes teadvelolek ehk kirgas uni, kus unenägijal on võimalus unenäo kulgu juhtida.

Eva Koffi romaan «Kirgas uni» läheb sellest veel sammukese kirkamaks, sest ilmsi nähtud lummutised ja väikese poisi Jaani uneviibimised Palestiina sõjatsoonis kipuvad vägisi tunduma rohkemgi tõelised kui tavapärane argireaalsus. Võiks ju peaaegu hüüatada, et tegu on uneulmega, sest ettevõtte Alethea (kr k tõde) salapärasesse uneseisundisse tardunud töötajate müsteerium mõjub just sellise algusena, aga siinne uduna ilmsiolekuga segunev kirgas olemine sobib liigituselt rohkem maagiliseks realismiks – see ei ole niivõrd kujutlusvõimest kantud alternatiivne uneteooria kui teaduse poolt osakesteks lammutamata kogemusliku nähtuse salapära kasutamine inimese hingeilma painava või elavdava manifesteerimiseks ehk siis rohkem maagiline realism kui realistlik maagia.

Tundub, et kui inimesed vaid oskaksid magada, silmad lahti ja tõdesid näha ning need va südameta inimesed oma kaudselt iseendi loodud hävingusse peidetud südamed üles leiaksid, siis võiks maa peale ehk rahugi tulla.