Tänavuse Veneetsia arhitektuuribiennaali kuraator, Liibanoni arhitekt Hashim Sarkis sõnastas suurejoonelise näituse teema sedapuhku nii: «Kuidas me hakkame koos elama?»

See deviis sai kena illustratsiooni Veneetsia kultuurikeskuse Arsenale vabaõhukohvikus. Poole tuhande euroste prilliraamidega valdavalt valged ja keskealised kultuuritegelased kosutasid end panino’dega, millest üritasid matti võtta näljase pilguga kõhnad tuvid. Veneetsias on nende toitmine keelatud ja välja on arenenud üsna argessiivne rass tiivulisi. Kultuuritegelased tundsid end ebamugavalt. Kui nad lahkusid, siis piserdas lauad desovahendiga üle noor mustanahaline mees.

Kuidas saaks arhitektuur lahendada üleilmseid probleeme, mis nõuavad ühist tegutsemist? Sarkise küsimus annab vastamiseks äärmiselt avarad piirid. «Me» ja «koos» tähistavad eri esinejate vaates nii toimimist perekonna tasandil, mitmesuguste kultuuride põimumist ja kooseksisteerimist, inimese seotust planeedi looma- ja taimeliikidega, kogu planeediga, kui lõpuks elu koos masinatega ja kosmoses. Kuidas saaks arhitektuur lahendada üleilmseid probleeme, mis nõuavad ühist tegutsemist?

Kommentaarid
Copy