Kaunis põdrakasvataja kaugel põhjas

Euroopas tembeldatakse Ivanna elu asotsiaalseks, tundras on aga asjad teisiti. Foto: Renato Borrayo Serrano

See lugu juhtus Taimõri poolsaarel, aga mitte ainult. Film «Ivanna elu» räägib ka inimestest, kes elavad Saamimaal, Lõuna- või Ida-Eestis või kus tahes, kus linnaelu pakub konkurentsi traditsioonilisele elulaadile.

Guatemala režissööri Renato Borrayo Serrano dokfilmi peategelane on 26-aastane neenetsi naine Ivanna, viie lapse ema, kes elab Põhja-Siberis põhjapõdrakarjuse traditsioonilist nomaadielu. Sajandeid on tema esivanemad nii elanud. Ma luban, et saate filmi vaadates sissejuhatuseks korraliku kultuurišoki, aga see läheb üle. Ja siis hakkate filmi tõelise sõnumi poole tüürima.

Koos oma viie lapsega (neli aastat kestnud filmimise jooksul sünnib veel üks) elab Ivanna põhimõtteliselt reejalastele ehitatud soojakus. Saras, mis kujutab endast puitsõrestikku, pealt üle tõmmatud põdranahkadega, seest viimistletud vakstuga. Elamu on pisem kui hruštšovka köök, sees kütteks ja toiduvalmistamiseks raudahi, aga ümberringi tundra lumeväljad, mida mööda põdrarakend jalastel majakest vajadust mööda uude elukohta veab.