Kohtume helilooja Peeter Vähiga tema stuudios. See on hubane koht, kus on palju igasuguseid trumme ja kellasid. Löökriistu, mida ta on arvukatelt reisidelt kaasa toonud ja ka oma muusikas kasutanud.

Peeter Vähi loomingus öeldakse kohtuvat euroopalik ja orientaalne kultuur ning kui nüüd rokk või popp välja jätta, siis löökriistadel tundubki sageli olevat suurem roll just seal teises. Klaver on stuudios ka, sest ühel õigel heliloojal on ikka klaver, aga Vähi ütleb, et klaverit talle tegelikult väga mängida ei meeldi ja ta pole sellele ka eriti komponeerinud. Küll mängis ta klahvpille näiteks ansamblis Vitamiin. 

Pälvisite oma senise tegevuse eest heliloomingupreemia. Eks ole preemiagi omamoodi kriitikaliik, kuigi vahest pigem selline meeldivamat sorti. Kuidas te muidu kriitikasse suhtute? Millist võtate tõsisemalt, millist vähem tõsiselt?

Aastakümnete jooksul on selles toimunud suur muutus. Kui olin noor helilooja, üritasin peale mõnd ettekannet kohe järgmise või ülejärgmise päeva ajalehte leida, et kas keegi on juba midagi öelnud ja kas see on positiivne või negatiivne. Kui oli negatiivne, tekkis mõte, et äkki oleks pidanud teistmoodi kirjutama. Aga minu eas, kus vanus algab juba numbriga kuus, on tekkinud teatav enesekindlus, muusika ja kunsti sfääris olen oma tegude õigsuses veendunud. Ei taha öelda, et mul on täiesti kama, mida keegi kirjutab, aga kindlasti see ei kõiguta mind kuigivõrd ega pane muretsema. Tean täpselt, mida tahan teha, ja tegelikult tean ka oma teoste väärtust. Mitte et ma arvaks, et need on maailma parimad. Mul pole mania grandiosa’t ja ma ei pea end geeniuseks, aga tean oma muusika väärtust siiski ise kõige paremini, ja kui keegi kas hindab üle või vastupidi, põrmustab, siis ega see mind väga ei kõiguta, ka emotsionaalselt mitte.

Kohalikule publikule tuttavamaks saite popbändis Vitamiin. Olete maininud, et see periood oli teile kui süvamuusikule väga kasulik.

Ka selles suhtumises on aja jooksul toimunud muutused nagu kriitikagi puhul.

Kommentaarid
Copy