:format(webp)/nginx/o/2019/05/05/12139229t1h288f.jpg)
/nginx/o/2021/10/04/14114588t1h2e41.jpg)
- Kõik on puudu, kõik on üle
- Leedu post-punk: sünge, emotsionaalne, visa ja karmilt õrn
- Vene saund: silmale ilus, kõrvale magus
MUUSIKA KUI ELAMUS. Tänavune Tallinn Music Week tõi kuulajateni muusikat meilt ja mujalt ning pakkus hullupööra ägeda festivalielamuse kõigile muusikafännidele.
Ma arvan, et ei valeta ja kõnelen nii mõnegi teise muusikasõbra eest, kui ütlen, et sellised (linna)festivalid nagu Tallinn Music Week, aga ka näiteks Viljandi folk ajavad mõnevõrra paanikasse. Seda peamiselt seetõttu, et kohti, kus olla, on alati rohkem kui kohti, kuhu ma füüsiliselt olen võimeline jõudma, ning bände, mida näha, on alati rohkem, kui mul parasjagu aega ja jaksu on. Või toimuvad lihtsalt kõik mulle olulised üritused juhuslikult täpselt samal ajal linnaosa eri otstes ning nõuavad seetõttu võimekust teleporteeruda. See võib teha üsna ärevaks.
Reportaaž
Tallinn Music Week 2021
29. september – 3. oktoober 2021
Ometigi on Tallinn Music Weeki juures midagi metsikult põnevat. Õigemini on midagi hullupööra ägedat selles, kuidas ma võin muusikasõbrana kolme päeva jooksul astuda sisse ükskõik millisesse Koplis või selle vahetus läheduses asuvasse baari, klubisse või peosaali ning saada osa ennenägematust muusikaelamusest. Lasta end üllatada ansamblitel ja muusikutel, kel mu teadvuses varem pole kohta olnud, ent kes plaanivad edaspidi elada edasi mu playlist’ides, kumiseda mu kõrvus ja saata mind kodus, tööpostil, trennis ja enne und.
Neljapäeva õhtupoolikul käepaelale järele minnes sõlmisin endaga seetõttu vaid ühe kokkuleppe: ma lähen ja kaen üle võimalikult palju muusikuid, keda pole kunagi varem oma silmaga näinud ega oma kõrvaga kuulnud, ning lasen muusikal end üllatada nii palju, kui see vähegi võimalik on. Ma ei seadnud endale žanripiiranguid ega püüdnud kuhugi tingimata jõuda (kui välja arvata Hatari, mida ma tingimata näha tahtsin).
/nginx/o/2021/10/04/14114595t1ha167.png)
Minu Tallinn Music Week algas Eesti Vabariigi presidendi kõnega, kus olid formuleeritud eriti ilusad mõtted vabadusest ja loomisest maailmas, mis kõigi loojate silme all laguneb, sest vabadus on saanud enesestmõistetavaks, muutunud igavaks. Liisa Hõbepappeli «Sina armas oled manner» Trio ’95 esituses, mis presidendi kõnele järgnes, ei suutnud mulle sellise kõne järel üldse erilist muljet avaldada. See jäi mulle arusaamatuks ja hoomamatuks, kuigi ma kahtlemata oleksin tahtnud mõista.
Ma arvan, et tahtsin vist pärast seda minna korraks F-hoonesse, aga ei olnud pärast kaht trammipeatust, mis lahutasid Kultuurikatelt Telliskivi loomelinnakust, enam päris kindel. Õigemini, mul läks meelest, kuhu olin plaaninud minna, nii et astusin sisse Erinevate Tubade Klubisse (ETK), sest see oli koht, kust parasjagu muusika kostis. Ja oh kui lahe muusika sealt kostis!
Mind võttis ETKs vastu Kodály Spicy Jazz – ungari džässigrupp, kes esitab Zoltán Kodály leitud ja uuritud ungari rahvalaule põnevas ja vägagi gruuvikas võtmes. Selles kahtlemata rahvalike ja džässilike mõjutustega bändi loomingus oli Z-generatsiooniga resoneeruvat nihilismi ja ajaloolist ängi, mis mõjus ligitõmbavana, kuid polnud seejuures kordagi masendav. Ma uitasin selles džässiuimas veel üsna pikalt pärast seda.
/nginx/o/2021/10/04/14114590t1hb09b.jpg)
Mäletan, et leidsin end ühel hetkel Sveta baarist, kus oli ilmselt festivali esimese õhtu kõige rajum lava. Parasjagu oli laval Eesti oma dreamkrusher!, mis kõlas, nagu JUUR ja Kannabinõid oleks suurest armastusest lapse saanud. Pärast ansambli profiiliga tutvudes selgus, et täpselt see ongi juhtunud, sest dreamkrusher!-i unenäolised heliväljad on tekkinud just nõnda.
Olin pärast seda pea eksistentsiaalse dilemma ees, kas vaadata, millega Void Valley veel üllatab, või minna Rita Rayd vaatama. Kõige ratsionaalsem variant näis olevat vaadata veidi Leedu bändi AKLI ning siis edasi liikuda, kuid ma ei jõudnudki Sveta baarist kaugemale. Nimelt oli pandeemias sündinud post-pungibänd AKLI täpselt see, mida ma muusikas otsin. Sünge, emotsionaalne, visa ja karmilt õrn. See, mida ma AKLIs tol esimesel õhtul kuulsin ja enda jaoks leidsin... miski ei küündinud ligilähedalegi emotsioonile, mis ma tol hetkel Svetas kogesin. Mu maailm muutus.
/nginx/o/2021/10/04/14114591t1h9334.jpg)
Mu teine festivalipäev möödus seetõttu rõhutud uimas (ma ei maganud öösel hästi ja pea valutas seetõttu järgmisel päeval), otsides muusikat, mis pakuks mulle tugevaid tundeid, ent poleks liiga vali. Nagu sõltlane, kes otsib järgmist doosi.
Ma lootsin ennast ja meelerahu leida Von Krahlist. Metal Stage. Rahu ma sealt ei leidnud, kuid leidsin Norra doom metal’i bändi Dwaal, mis oli peaaegu sama asi. Minimalistlikud ja rusutud rifid, ahastus ja melanhoolia. Lood, mis kõlasid, nagu need kestaks igavesti, suigutasid ja lämmatasid samal ajal.
Õhtu lõpetasin Kultuurikatlas, kus järjestikku esinesid Islandi techno-düstoopiline bänd Hatari ja Ameerika mürabänd A Place To Bury Strangers. Hatari sõu ehk huvitavaimad osad olid sulaselges eesti keeles sisse loetud libauudised, mis erinevalt Rohke Debelakist või Lugejakiri.ee-st kuulutasid ette maailma lõppemist Eesti valitsuse saamatuse tõttu koroonakriisiga toimetulekul ning andsid teada, et seekordne Tallinn Music Week on selles elus viimane, sest pärast seda lihtsalt ei ole enam Eestit, kus midagi sellist korraldada, millest oleks võrdlemisi kahju.
/nginx/o/2021/10/04/14114589t1h3356.jpg)
Laupäeval olin jälle indu täis. Valmis puhtalt lehelt alustama, avastama muusikat, elu, kultuuri, maitsma toitu, mida loomelinnak pakub.
Selgus, et see koht, kus laupäeval olla, oli F-hoones toimunud Russian Sounds, kus idanaabrite nooruslik rokk ja veelgi elavam punk ritta olid võtnud. Ühtlasi oli see üks lava, kuhu ma kogu aeg taas tee leidsin, sest kui ka miski muu ei kõnetanud, olid Venemaa parimad ja musikaalseimad pojad ja tütred need, kes ikka midagi põnevat, värsket ja pea eksootilist pakkuda suutsid. Seejuures jättis eriti sügava mulje õhtu lõpus esinenud folkrokibänd Lucidvox – naiselikust energiast pakatavat pungimõjutustega folki viljelenud bänd oli nii silmale ilus vaadata kui ka kõrvale magus kuulata.
/nginx/o/2021/10/04/14114592t1haecd.jpg)
Suurim üllataja oli minu jaoks puhas Eesti küte Dead Furies ning neile öö hakul järgnenud instrumentaalset post-rokki viljelenud mulle senitundmatu Kaschalot baari Kivi Paber Käärid laval. Kui Dead Furies oli puhas rock’n’roll, elav ja arhailise energiaga, pea kerglane ja lõbus, siis Kaschalot vastukaaluks oli toores ja raske, sünge, ent mitte muserdav. Ometigi mõjusid nad KPK atmosfääris täiesti omas elemendis köitvana.
Ma tahaks loota, et nägin ja kuulsin kõike, mida pidin nägema ja kuulma, ent festivalijärgne rammestus ja igatsus melu järele tuletab meelde paratamatut tõsiasja, et palju jäi nägemata, veel rohkem kuulmata ning kindlasti magasin ma midagi maha. Loodan siiski, et Hatari ettekuulutus ei lähe täide ning järgmisel aastal saan ma kõik nägemata näod nähtud, enesele võlgu jäädud kogemused kogetud ja kuulmata muusika kuuldud.