Kontrrevolutsiooniliste kangelastegude hääletu kutse

Holger Kaintsi romaan «Sten Marsingi salk» näitab, kuidas noormehest sirgub dissident ja diversant. Foto: Raamat

Iga proosateos algab teadagi pealkirjast – see on kui uks, millest me lugejatena sageli sisse astuda ei soovigi. Holger Kaintsi uue romaani «Sten Marsingi salk» pealkirjas on midagi lummavalt vanamoodsat; see lubab meid justkui viia kuhugi pöördumatult kadunud aega; mingi sellise võitluse keerisesse, mis on ammu võidetud ja kaotatud, kuidas kellelegi.

Minu kui endise oktoobrilapse ja pioneeri jaoks viitab see pealkiri teatud osale nõukogudeaegsest noorsookirjandusest (à la «Timur ja tema meeskond»), millega totalitaristlik riigivõim üritas õhutada kasvavas noorsoos klassiviha, ideoloogilist valvsust, kommunistlikku meelestatust ning alalist valmisolekut kangelaslikuks eneseohverduseks.

Kaintsi teose tegevus toimub 1963. aastal. Selle peategelasteks on 14-aastaseks saav Sten koos oma sõpradega ning otsapidi ka tollane ajastu ja väike anonüümseks jääv linnake Lõuna-Eestis. «Sten Marsingi salk» mõjub kui iselaadne bildungsroman, kus rahvuslik ja seksuaalne ärkamine tulevad puberteedieas Stenile kätte peaaegu käsikäes, esimene mõneti üllatuslikult mõni kuu enne teist.

Romaani wagnerlikuks juhtmotiiviks kujuneb imperatiivne üleskutse, mille Sten leiab juhuslikult ühest 1942. aasta kalendrist: «Iga eestlane peab võitlema kommunismi vastu!» Sealtpeale ei suuda ta kontrrevolutsiooniliste kangelastegude hääletule kutsele enam vastu seista – ta asutab põrandaaluse partisanisalga (mis sest, et teiste liikmete teadmata!) ning jääb ootama juhust esimeseks suuremaks diversiooniaktiks.

Teos on väljapeetult olustikuline, täis etnograafiliselt täpseid kirjeldusi. Nimikangelase portree mõjub usutavalt ja sümpaatselt, aga on suurema psühholoogilise sügavusmõõtmeta. Selles liinis läheb asi mitmeplaanilisemaks alles enne lõppu, kui sõjakale patriotismile lisanduvad embrüonaalsel kujul paar romantilist liini.